Talu tiigile tekivad endiselt saladuslikud augud

Mõni aasta tagasi teatas Torupilli talu omanik Ants Taul veidratest aukudest oma tiigijääl. Kindlat seletust nähtusele keegi anda ei osanud. Tänavu talvel on augud, millest märkimisväärsem 1,7meetrine jääring, tagasi.

Toona käis nii mõnigi oma ala spetsialist asja uurimas ja nii vee temperatuuri kui radioaktiivsust mõõtmas. Meedias räägiti meteoriitidest, soolast, allikatest ja isegi tulnukatest, kuid midagi kindlat ei olnud võimalik väita ja lahtiseks see asi jäigi. Seekordki pole lugu parem, kuid huvipakkuv sellegipoolest.

Kui augud tekkisid

Tiigile, mille omanik Ants Taul koos oma abikaasa Tiiuga talu­krundile 2000. aastal kaevata lasi ja mis elumaja köögiaknast selgelt näha on, ilmusid esimesed jääaugud 2009. aasta veebruaris. Siis oli paarikümne sentimeetrise läbimõõduga auke kokku kuus.

Omapärane oli aukude juures see, et need avanesid justkui lehtrikujuliselt ülespoole, mis tegi väga raskeks pidada põhjuseks tiigi põhjas tegutsevaid allikaid.

Kuna nähtus oli huvitav, tõmbas see nii mõnegi uudishimuliku asja lähemalt uurima. Teiste hulgas käis koha peal auke pildistamas ja mõõdistamas ufoloog Ivo Tarmisto, kelle kodulehel nähtus detailselt dokumenteeritud on. Radioaktiivseid mõõdistusi tegi Valgamaa päästeosakonna juhataja Alar Roop, kes midagi ebaloomulikku ümbruskonnas ei tuvastanud.

Välja käidi mitu hüpoteesi ja teooriat, üks uskumatum kui teine. Pakuti, et ehk kukkusid jääst läbi meteoriiditükid, kuid jää all käinud tuukrid maavälistest kividest jälgi ei leidnud.

Ühe teise teooria kohaselt võis keegi järvejääle puistata jääd sulatavat soola, kuid omanike sõnul oli tegemist nende eramaal asuva tiigiga, millele vaevalt keegi ligi pääseb. Samuti puudusid aukude juures jalajäljed, mis välistasid võimaluse jääpuuriga kalameestest.

Viimases hädas pakkus keegi, et tegemist võib olla tiigis elavate kalade loodud hingamisavadega või siis koguni elutsevad veekogus saarmad. Neile ideedele arusaadavatel põhjustel suuremat tähepanu ei pööratud.

Kõige tõenäolisemaks seletuseks jäid siiski veekogu põhjas tegutsevad allikad, mis põhjast soojemat vett üles keerutades jää sisse augud võisid uuristada. Samas bioloog-ihtüoloog Ain Järvalti teostatud temperatuuri mõõtmised aukude serval seda kinnitavat ei näinud.

Kaks aastat hiljem avastas pererahvas tiigilt kaks rohkem kui 2,5meetrise läbimõõduga tumedat ringi, kus jää oli ühtlaselt umbes viie sentimeetri paksune. Märkimisväärseks tegi ringid tõsiasi, et juba meetri kaugusel oli jääkate 40sentimeetrise läbimõõduga.

Tänavu augud ja jääringid mõlemad

«Eelmine aasta oli ainukene, kui auke ei tekkinud. Arvasime, et lõppeski ära,» rääkis Tiiu Taul, samal ajal selle aasta jaanuaris tekkinud aukudest fotosid näidates. Muidu olevat sarnased augud ilmunud igal talvel ja kevadel alates 2009. aastast.

Eelmisel nädalal, päev enne vabariigi aastapäeva märkasid taluelanikud köögiaknast tiigi poole vaadates järjekordset ümbritsevast tumedamat jääringi. Mõõtmised andsid tulemuseks 1,7 meetrit läbimõõdus.

Kuigi ringi kohal oli jää niivõrd õhuke, et seda võinuks kivikesega koputades purustada, said kolm täiskasvanud meest selle serval turvaliselt jalutada. Kohe suure ringi kõrval asus tublisti väiksem tumedam laik ning vesisel jääl pisut ringi vaadates võis siin-seal märgata veel mõnda.

Seda, et jää oli sulanud nii-öelda altpoolt ülespoole, näis kinnitavat üle ringi jooksev vana suusajälg, kuigi Tauli sõnul tekivad vahel augud, mis külmaga jälle kinni võivad jäätuda. Samas ei ilmu need tema väitel kunagi täpselt sama koha peale.

«Jumal seda teab, võib olla on tõesti allikatest tekkinud. Kuid miks nad ikkagi nii korrapärased on?» küsis Taul viimaks rohkem iseendalt. Internetist uurides on mees juba kaalunud ideesid jäädlagundavatest bakteritest.