Valga-, Võru- ja Põlvamaalt kandideerib sedapuhku Riigikokku 76 inimest, neist kaks üksikkandidaati. Et Valgamaalase lugejatele neid tutvustada, väitlesid toimetuses Võrumaa mees Marek Ranne ja valgalane Tarmo Porroson, kes peavad tähtsaks koostööd igal tasandil.
Üksikkandidaadid rõhuvad koostööle ja sõltumatusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks otsustasite kandideerida üksikkandidaadina?
Marek Ranne: «Et olla sõltumatu suurtest parteipoliitilistest mahhinatsioonidest. Olles mõjutamata välistest mõjuritest, on mul lihtne inimeste sõnumeid Toompeale viia ning hakata neid realiseerima.»
Tarmo Porroson: «Kui vaatan parteide programme, annab sealt välja noppida üht-teist head, kuid on ka palju vastuolu. Et seda tasakaalustada, otsustasin kandideerida üsikkandidaadina.»
Erakondadel on valimisprogrammid. Mis on teie peamised trumbid ja lubadused valijatele?
Porroson: «Üksikkandidaadil ei ole valijale konkreetselt midagi lubada, sest lubades ületab ta oma võimaluste piiri. Aga mõte, millega lähen Riigikokku, on kohustusliku ajateenistuse kaotamine, inimelu hindamine. Ühtki teist küsimust selle kõrvale ei võtakski. Kas inimelu väärtustamine on inimestele oluline või ei?
Reservi arvatud ajateenija on kui laokaup, nagu inventar – seda ei saa ma lubada. Nii satume vastuollu isikuvabadusega, see on väga ränk inimeste vabaduse piiramine ja just selle piirangu vastu tahaks ma astuda. Piirang on soopõhine ja see on repressiivne. Olles ise olnud militaarsüsteemis tööl – tean, mida räägin.»
Ranne: «Saan lubada konkreetseid asju: olen tegudes aus, teen koostööd eri osapooltega, hoian tegemised läbipaistvana, olen tulemustele orienteeritud. Peamine ülesanne, mille võtan, on tuua riik rahvale lähemale, tegelikult viia ta rahvale tagasi. Kui ei arvestata altpoolt tulevaid vajadusi, ei ole võimalik riiki efektiivselt juhtida. Õigusloome Toompeal peab toetama kogukonnaliikmete vajadusi ja ootusi. Seepärast on oluline koostöö.»
Kui osutute valituks, kuidas hakkate lubadusi täitma ja keda näete võimalike koostööpartneritena?
Ranne: «Tihe koostöö peaks toimuma kõigi ülejäänud saja riigikogulasega ja loomulikult kohaliku kogukonnaga. Koostöö kõigi osapoolega, ei eelista ühtegi erakonda.»
Porroson: «Kuna minu sõnum on väga spetsiifiline, saab koostööd teha nendega, kes jagavad sama maailmavaadet ehk hindavad inimelu. Viin oma debati selleni, et mis saab Eesti julgeolekust, kui ajateenistus ära kaob. Täie veendumusega väidan, et see muutub tunduvalt paremaks, kaitsevõime tõuseb. Probleem ongi, et kui inimene ei tee seda omast vabast tahtest, võib tulem olla küsitav.
Kui kordusõppuste kutsel on kirjas tulemata jätmise eest trahv 1200 eurot, näitab see, kuidas riik represseerib inimest ja selle repressiooni kaudu ongi riik endale loonud illusiooni kaitsevõimest.
Küsimus on inimelu hindamises. Kui riik pole inimesele elu andnud, siis pole tal mingit moraalset õigust seda ka temalt nõuda. Kui ehitame oma riigikaitse üles palgaarmeele, saame väga tugeva ja kiire üksuse – lahingumasin sõidab ikka kiiremini kui postiauto. Üldmobilisatsioon, mis seisab kirjas meie põhiseaduses, ei toimi, ajad on muutunud.»
Kuna ükski seadus ei sünni koostööta, peate ju ikkagi koostööd tegema.
Porroson: «Tuleb teistelegi oma seisukohad arusaadavaks teha. Kui mõni arvab, et ajateenistuse läbinud on tunduvalt paremad riigikaitsjad kui palgalised, siis vaidlen vastu. Paljusid sunnib kohale tulema eelmainitud trahv. Raha, mis kulutatakse suurte reservõppuste tegemiseks, võiks kasutada professionaalsele armeele. Oluline on, kas rahvas seda seisukohta toetab või mitte.»
Kui tõenäoliseks peate Riigikokku pääsemist?
Ranne: «50/50. Minu vastu räägib, et mu nägu ei ole tuttav. Mind tunnevad Kaitseliiduga seotud inimesed või need, kes näinud mõnd etendust, kus olen harrastusnäitlejana mänginud. Või siis näinud uudistesaateid, kus olen politseiametnikuna üles astunud, või üliõpilased, kellele olen ülikoolis loenguid lugenud. Olen levitanud enda osalemist valimistel läbi oma võrgustiku. Mul kahjuks pole suurt reklaambussi, mis vuraks linna keskväljakule.
Üksikkandidaadil ei ole rahastajaid, teisalt hoiabki see teda sõltumatuna. Mul on plaan enne valimisi kohtuda valijatega. Tahan kogukonnaliikmetele avaldada, et ka üksikkandidaadil on võimalik palju ära teha. Tahan kummutada müüdi, et kandideerimine üksikkandidaadina on lootusetu ja seepärast ei julgeta tema suhtes seisukohta võtta.
Rahulolematus praeguse valitsemisega on üpris suur. Seetõttu on mul kindlust ja piisavalt julgust see asi ette võtta ja inimeste sõnum Toompeale viia.»
Porroson: «Küsimus on, kas Riigikokku pääsemine on eesmärk omaette. Tegelikult ei ole, sest kui minu püstitatud küsimus inimelu väärtusest Eesti inimest puudutab, siis ta mind valib. Tegelikult on mul töökoht olemas ja leib laual, ma ei pea minema kuhugi parema elu peale. Kuna aga keegi pole varem selle küsimusega tegelenud, siis mina nüüd tegelen, ja kui leiate, et see on vajalik, siis toetage.»
Ranne: «Ma ei ole selle peale tulnudki, et kandideerida selleks, et sinna tööle saada. Pigem näen endas piisavalt julgust ja sitkust, et olla vahend valijale nende vajaduste rahuldamisel. Peame võtma vastu seaduse, mis tekitab ettevõtlusele soodsama keskkonna. Liiga vähe pöörame tähelepanu tööealisele inimesele – võib-olla peaks tegema maksusoodustuse tööjõuressursile tehtud investeeringute osas.
Näen, et minus on midagi enamat, kui praegusel Riigikogu liikmel. Elukogemus on andnud mulle oskuse teha koostööd eri osapooletega.»
Nimetage kolm-neli olulisemat teemat, millega uus Riigikogu peaks kohe tegelema hakkama.
Porroson: «Olen pidevalt rõhutanud, et tahan tegeleda ühe küsimusega. Kui võtaksin veel teise ja kolmanda, võivad need selle peamise küsimuse ära lahustada ja inimesed hakkavadki tegelema oma ukse ees olevate asfaldiaukudega, selle asemel et näha endast ettepoole.
Kindlasti tuleks aga vaadata, et otsused mistahes vallas ei käiks seinast seina, et kõike tehtaks võimalikult tasakaalustatult. Kui praegu lubatakse tõsta lastetoetusi, eriti alates kolmandast lapsest, siis filosofeerime, mida see beebibuum võib kaasa tuua. Varsti on vaja lasteaiakohti, mida praegugi napib, siis koolikohti.
Ühtegi asja ei tohi üle võlli keerata, minna äärmusest äärmusesse. Ühelt poolt tõstame lastetoetusi, samas paneme lastekaupadele käibemaksu otsa, et eelarveauku täita. Suhtume asjasse rahulikult, läbimõeldult ja riigimehelikult. Niivõrd inertse asja puhul nagu seda on riigijuhtimine, ei tohiks teha väga kiireid muudatusi.»
Ranne: «Rahaline ressurss on piiratud, ühest kohast võetakse ja teise antakse. Tarmo ütles õigesti, et juhtimisotsused peavad olema tasakaalus. Esmane on aga koostöö, eelkõige kogukonnaga, et saada infot, milliseid otsuseid on vaja, et kogukond saaks normaalselt toimida.
Valdkonniti tooksin välja kultuuri, hariduse ja julgeoleku. Inimesele on tähtis tema identiteet ning kultuurilise tegevusega saab seda arendada, säilitada, edasi kanda. Igal juhul toetan kõiki neid tegevusi, mis aitavad eestlust säilitada ja riigil paremini toimida. Arutluste ja vaidluste kaudu selgub tõde.»
Missugused on kõige põletavamad probleemid Kagu-Eestis?
Ranne: «Noorte väljaränne, elanikkond vananeb. Ega olegi retsepti, kuidas väljarännet peatada, sest globaliseeruvas maailmas on see täiesti normaalne. Üks põhjus on tööpuudus, sest inimene peab millestki elama ja otsib sobivat tööd sealt, kus seda pakutakse.
Kolmas probleem on teadmiste ja oskuste puudus. Kui töökohad olemas, pole piirkonnas piisavalt kompetentsi. Näen siin suurt potentsiaali teadusasutuste, tööandjate ja kutseõppekeskuste tihedas koostöös. Tööjõuressursile suunatud investeeringute soodustamine aitaks hoida töötaja värskena.»
Porroson: «Eestit tuleb vaadata kui tervikut. Mentaliteeti, et kõigile võrdselt, on raske rakendada. Kasumile orienteeritus teeb oma – kui kasumit näha ei ole, siia ei tulda. Euroraha jagavad inimesed ütlevad, et teha tuleb valusaid otsuseid, sest igale natuke andes tulemust ei saavuta.
Ressurss on piiratud ja seda tuleks paigutada sinna, kust see hakkab midagi tagasi tooma. Mulle meeldis Aaviksoo väljaöeldu teledebatis haldusreformi kohta, et omavalitsusi peaks jääma 15+ ehk kuni 25 ja et need 3000 ametnikku peaksid minema tootvale tööle. See on karm, kuid seda tuleb teha.»
Ranne: «Vajadus haldusreformi läbi viia on täiesti olemas, seni pole seda tehtud identiteedi kaotamise hirmus. Selge, et omavalitsus peab muutuma tugevamaks ja andma tuge kogukonnale, keda teenindab. Omavalitsustel on küll ühesugused ülesanded, kuid kõik pole võimelised neid täitma, sest puudub personal. Valikuid tuleb teha.»
Missugune on teie taust ja kogemused?
Porroson: «Elan Valgas. Mul on keskharidus koos eraialase haridusega. Olen erialalt mööblitootmise tehnik-tehnoloog. Töötanud kuni osakonna juhatajani välja.
Olen käinud ka militaristi teed ja naasnud tsiviilellu. Osalesin Narva-Jõesuus sisside väljaõppel ning vabatahtlikult kahel missioonil: lennuväe missioonil Iraagis ja maaväe missioonil Kosovos. Julgen täie tõsidusega öelda, et kui inimene valib endale eriala ja teeb oma tööd pühendunult, on ka tulemus hea. Ehitan, konstrueerin ja pakun välja lahendusi.»
Ranne: «Elan Vastse-Kuustes Põlvamaal 2013. aastast. Olemas korrakaitseametniku taust: olen töötanud 12 aastat politseis patrullpolitseinikust politseiametnikuni välja. Praegu töötan korrakaitseüksuse juhina Ida-Virumaal. Pärit olen Tartust. Olen juristi ja majanduseriala haridusega. Olen ka lektor maaülikoolis, kus õpetan õigusaineid, ja jurist, pakkudes koolitusteenusele lisaks õigusabiteenust.
Märksõnad on ausus, avatus, läbipaistvus, õiguskuulekus.»
Mida soovite lõpetuseks oma valijatele öelda?
Porroson: «Meil on Ameerika põhiseadusest mahajäämus kaks sajandit. Teeme ükskord selle arenguhüppe, lõpetame soopõhise sunni ja vabaduse piirangu. Põhiseadus tuleb üles ehitada lihtsale loogikale. Mõnikord hommikul ärgates mõtlen: hea, et aeg on niigi palju edasi läinud, et me perearste nõidade pähe tulle ei viska. Tähtsustan loogikat, hindan elu ja vabadust, millele rajaneb õigus ja õiglus.»
Ranne: «Väga head sõnad, Tarmo! Loomulikult tuleb väärtustada inimelu. Lähtuvalt sellest, millises ruumilises ja ajalises hetkes me paikneme, peame oma otsuseid tegema. Ehk jõuame ükskord sinna, kus saame loobuda ajateenistusest ja saame hakata rääkima riigi kaitsest kui teenuse sisseostmise võimalusest ja kaasama riigikaitsesse vabatahtlikke. Ka praegu panustavad inimesed vabatahtlikult, näiteks kaitseliitlased. Olen ka ise aktiivne kaitseliitlane.
Hea valija, tule valima! Ükskõik, milline sinu eelistus ka pole, ära jäta valimata. Kuid mõtle selle peale, et üksikkandidaat võib olla edukam kui suur gigantpartei.»