Keskkonnaagentuuri ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil tunnistas, et suurkiskjatest pole sigade aafrika katku (SAK) surnud metssigade korjustest lahtisaamisel eriti abi, sest karusid, hunte ja teisi raipeid söövaid elukaid on metsas hinge heitnud sigadega võrreldes vähe.
«Märtsis taliuinakust tõusma hakkavad karud söövad osa korjuseid ära, kuid kindlasti ei pane nad kõiki nahka isegi koos kährikutest, rebastest, huntidest ja lindudest abilistega,» ütles Männil neljapäeval BNSile. Tema sõnul on metsa all vedelevate seakorjuste probleem eriti terav Lõuna-Eestis, kus on palju metssigu ja suhteliselt vähe karusid.
Valgamaalane kirjutas neljapäeval muu hulgas, et SAKi levik on arvatust palju laialdasem ja Lõuna-Eesti metsades vedeleb palju seakorjuseid, mida keegi ei taha koristada. «Sellega on nagu suure sõjaga: esimestest ohvritest räägitakse kõikjal, kui aga kõik kraavid juba täis, tundub see igapäevane,» ütles Valgamaa jahimees Aare Jaama lehele, märkides, et näiteks huntidest pole haigete sigade murdmisel ega nende korjuste koristamisel abi.
Männili sõnul on Valgamaal huntide arvukus tänavu suhteliselt madal. «Kindlasti toituvad hundid katku levikualadel paljuski surnud sigadest ja seetõttu murravad elusaid oluliselt vähem. Kuna katku nakatunud metssiga saab elus olla vaid nädala jagu, saabki kasvõi juba teoreetiliselt haigeid metssigu huntide murtud saada vaid tilluke osa,» rääkis Männil.
«Näiteks hundikutsikad, keda on populatsioonis enamus, ei murra üldse sigu, vaid toituvad vanemate murtud saagist või siis raipeist. Selle koha pealt on Aare Jaamal õigus – hundi murtavate haigete sigade osakaal saab Valgamaal olla tõesti vaid marginaalne.»