Juhtkiri: Teised meie kõrval

Piret Karu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto on illustreeriv.
Foto on illustreeriv. Foto: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Eestis käib aktiivne vaidlus selle üle, kui palju peaks Eesti riiki võõrtööjõudu lubama. On neid, kes leiavad, et majanduse elavdamiseks peaks meil olema suur hulk võõrtöölisi. Samas on neidki, kes leiavad, et võõrtööliste suur hulk tekitab ühiskonnas suuri pingeid ning seab ohtu rahvuse ja riigi tuleviku.

Nagu enamasti, on tõde kusagil vahepeal. Kindlasti peaks riik olema paindlikum haritud spetsialistide riikilubamisel, kuid massiliselt lihttööliste siiatoomine on küll otsus, mida tõsiselt kaaluda tuleb. On ju mitmel pool Euroopas ebaõnnestunud migratsioonipoliitika tagajärjel puhkenud rahutusi ning püsielanikud tunnevad end kõrvaletõrjutuna.

Loomulikult on kõige lihtsam tööjõudu sisse tuua lähiriikidest. Viimastel aastatel ongi Eestisse spetsialiste – näiteks keevitajaid või meditsiinitöötajaid – tulnud märkimisväärsel hulgal Venemaalt ja Ukrainast. Neist paljud integreeruvad meie ühiskonda üsna kergesti, kuna rahvuskaaslasi suur hulk juba ees on.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles