Jana Silma nukud lisavad soojust ja empaatiat

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Notsud, rebased, kutsad, mõmmid, jänkud ja eeslid. Kõik ülisõbralikud, kuid võivad erinevates kätes ka grimassitada.
Notsud, rebased, kutsad, mõmmid, jänkud ja eeslid. Kõik ülisõbralikud, kuid võivad erinevates kätes ka grimassitada. Foto: Hanno Valdmann

Elvast pärit Jana Silm on nukke teinud seitsmeaastasest peale. Männilinnas oli koduga samal tänaval pehmete mänguasjade meisterdamise ring ning ema pani tütre sinna – ja nii see jäi.

«Mina olen käsitööliste perekonnast – ema, vanaema ja nii edasi on kõik suured kudujad olnud,» toonitab ta ise. «Kui käisin 1.–2. klassis, tegi üks keskkoolitüdruk hästi kihvte asju, mõtlesin: millal jõuan selle tasemeni. Enda klassist teisi lapsi ringis ei olnud – võib-olla see oli pluss, et kodule lähedal.»

Jana ise õppis kuduma nelja-aastaselt. Õpetamisest tüdinud vanaema ütles paigalpüsimatule tirtsule, et see ei saa kunagi varrastega sinasõbraks ja ... «Läksin nurka ja pusisin niikaua, kuni läks. Kudumisel peab varrast ümber pöörama – seda ma alul ei osanud, ja nende kohtade peal jooksin ema või vanaema juurde abi järele.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles