Eesti ühiskonnas on viimastel aastatel suisa mütoloogilise mõõtme omandanud sõnapaar «muinsuskaitse eritingimused». Paljud, kellel õnn või õnnetus olla mälestise omanik, kinnitavad, et just nende tingimuste karmus ei lase halvas korras, ent ajaloo- ja/või kultuuriväärtuse poolest olulist kinnisvara korda teha.
On tõsi, et muinsuskaitse suhtub valvsalt kõikidesse suurematesse töödesse, mis mäletistes või nende ümber aset leiavad. On ka põhjust, sest lähiminevikustki meenub juhtumeid, kus näiteks mõni pühakoda heasoovlike, ent hoone eripära mittearvestavate inimeste tegevuse tulemusena ehmatavalt uue hingamise on saanud.