1972. aastal Tõutsile kolinud Aili Naruski rassis aastaid koos abikaasaga talus, jõudes talutöö kõrvalt isegi luulekogumiku üllitada. Naruski sõnab, et tema kirjutab eelkõige selleks, et mure või rõõm südamelt ära saada. «Mul käib see lihtsalt ja labaselt,» rehmab Naruski, kes hakkas värsse vorpima juba 8. klassis.
Koolis olid Naruskil kõik vihikute tühjad lehed luulesalmide märkimiseks kasutusel. Sinna sai tehtud ka mahakirjutusi lemmikautor August Sanga loomingust. Nüüd asendab vihikulehti suur sinine kaustik, kust Naruski oma loomingut deklameerib. Luulepisik on Naruski suguliini pidi edasi kandunud – nüüd kirjutab ka tema lapselaps, kelle võistlusel ära märgitud luuletuse Eesti lipust vanaema uhkusega ette loeb.