Ajal, mil Valgas räägitakse saja hoone lammutamise vajadusest, ärkas Tõrvas üks uuele elule.
Kinomaja ärkas varjusurmast
25. aprill 2014, 11:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljapäeval lõppes Vilde teatritrupi lavastusega «Fokstrott» ametlikult Tõrva kinomaja kümme aastat kestnud varjusurm. Ettevalmistustega selleks alustati juba umbes kuu aega tagasi.
Pidevalt ruume küttes – hoone on ahiküttega – jõuti umbes kümme päeva tagasi koristamisega lõpuks nii kaugele, et kümne aasta mustus sai majast välja ning võis alustada taastamis- ja värvitöödega. Lõplik avaüritusvalmidus saavutati kolm tundi enne etenduse algust.
«Oo, milline imeline kanapasakollane põrand!» hõiskas ukselt selle aasta Valgamaa parim lauluõpetaja Novella Hanson. «Täpselt nagu minu noorusajal! Vau, ja toolid on ka needsamad!»
Originaalsed klapptoolid on tõesti säilinud ning pakuvad istekohti umbes 110 inimesele. Avaüritusele oldi aga müüdud juba täismaja ja enamgi. Istekohaprobleem lahendati lisatoolidega.
Eelkõige tulid inimesed nostalgitsema, majaga taastutvuma. Kes tuletas meelde, kuidas toolikarkassi torustikku kommipabereid topiti, üks juba kepi najal liikuv vanapaar otsis üles poolsada aastat tagasi taskunoaga tooliseljale lõigutud initsiaalid ja noolega läbistatud südame. Veidi nooremad demonstreerisid mõnuga, kuidas möödaminnes klappistet jalaga üles löödi.
«Vanasti oli see ikka tõsine noorte kooskäimiskoht,» tuletas meelde Tõrva Anka poe juhataja ja fotograaf Andrus Abel. «Iga teisipäev ja pühapäev näidati filme. Ikka nii et korraga kaks filmi: viletsam enne ja ägedam pärast. »McKenna kuld« – vaat see oli alles film!»
Veerand tundi enne näitemängu algust saalis enam tühje kohti ei olnud. Näidend ise – sassis peresuhetel põhinev tragikomöödia – leidis väga sooja vastuvõtu. Publik kutsus näitlejaid aplausiga korduvalt tagasi.
Järgmine üritus kinomajas on pühendatud Tõrva Loitsule ning leiab aset mai lõpus.
Majas on aga veel palju ära teha. Puuduvad siin ju elementaarsed tänapäevased mugavused, nagu veevärk, kanalisatsioon, WC. Remont on sisuliselt algusjärgus. Eks see kõik saa lõpuks tehtud, peamine on aga praegu see, et hoone kõige masendavam periood – kümme aastat surma ootamist – on möödas ning tulevik paistab nii hoonele kui seda külastavatele inimestele märgatavalt päikselisemana.