Korduvalt on tõdetud, et ei möödu ühegi põlvkonna elu nii, et seda ei puudutaks sõda. Ajaloos on see laiemalt võttes ka nii olnud, aga praegu mõtlen, et mina kuulun just sellesse põlvkonda, kes sõda oma silmaga pole näinud. Kas praeguste ärevate uudiste taustal on vaja hirmu tunda, et meieealiste elupäevade lõpuni see nii ei jätku?
Jälgin ajakirjandust ja elan kaasa piirkondadele, kus on rahutused või sõda. Mõtteainet on viimasel ajal pakkunud just sündmused Ukrainas, kuigi sõjaks seal sõna otseses mõttes ei ole veel läinud. Nende viimaste ärevate kuude jooksul on paljud ajakirjanduses oma arvamust avaldanud ja eks see mõjutab meie kõigi mõtteid, kes asjale vähegi kaasa elavad.