Väike poiss päästis sõbra uppumissurmast

Laupäeval kella kolme paiku olid kolm noort sõpra kõndimas Tõrva noortekeskuse juurde, et takistusrajale turnima minna, kui tekkis mõte minna uudistama Riiska järve haprale jääle. Uudishimulik käik järve tagumise külje purdele lõppes sellega, et seitsmeaastane Madis Perillus kukkus jääkülma vette ning üheksa-aastane sõber Henry Koitmäe sikutas ta sealt välja.

«Kõndisime järvest mööda, vaatasime, et siin on purre ja mõtlesime peale minna. Madis oli ühe jalaga silla peal ja teise jalaga tagus natuke jääd. Mina niisama libistasin jalaga üle jää. Ühel hetkel aga Madise jala all olev jää purunes ja ta libises jääauku,» rääkis noorema sõbra elu päästnud Henry.

Uppumisohtu sattunud Madise elupäästja oli temast vaid kaks aastat vanem, ent ometi suutis ta kiire tegutsemisega väikemehe ruttu veest välja sikutada. «Võtsin tal käest kinni ja tõmbasin välja. Raske ei olnud: väga kiiresti sain ta välja. Õnneks sai ta ühe käega ise purde servast kinni ja aitas kaasa,» kirjeldas Henry eluohtlikku olukorda.

Õnnetusest elu ja tervisega välja tulnud Madis ei karjunud enda sõnul jää­augus olles kordagi. «Tahtsin lihtsalt ruttu välja saada, väga külm oli. Põhja ma jalgadega ei tundnud,» rääkis ta.

Kumbki väikemees ei oska öelda, miks täpselt otsustati järve juurde minna, kuid ometi kinnitavad nad ühest suust, et said oma vitsad kätte ja nüüd enam jalga sinna mitte kunagi talviti ei tõsta.

Õnnetuse asjaolud selgusid alles hiljem

Madis veest välja sikutatud, võtsid poisid tee kodu poole. «Saatsime teise sõbraga Madise ära koju. Elame kõik siinsamas lähedal,» rääkis Henry.

Kui läbimärgade riietega jääkülm Madis koju jõudis, ei rääkinudki ta ema Sigridile kohe, mis tegelikult juhtunud oli. «Tuli koju ja ütles, et kukkus kraavi. Jalatsid tal täitsa tilkusid veest. Riidlesin veel temaga, et miks sa käid turnimas ja küsisin, kas telefonid terved. Hiljem kui selgus, mis tegelikult juhtus, tänasin jumalat, et poja tervena tagasi sain. Olin täiesti šokis ja mitmeks päevaks rivist väljas,» rääkis ema Sigrid.

Läbimärja ja külmunud poja saatis ema kohe kuuma vanni ning ilmselt tänu sellele Madis haigeks ei jäänud. «Pärast dušši jäi kaheks tunniks magama, ju siis oli temagi õnnetuse tagajärjel veel nii suures šokis. Hiljem kui üles tõusis, hakkasime Madise isaga pojalt lähemalt uurima, mis juhtunud oli. Alles siis saime tõe teada,» ütles Sigrid.

Kui õnnetuse tegelikud faktid ilmsiks tulid, käis Madise isa sündmuskohal ja sai teada, et õnnetuspaigas ilmselt poisil vesi siiski üle pea ei olnud. Kuna väikemees aga ujuda ei oska ja vesi oli jääkülm, oli õnnetus siiski eluohtlik. «Tal olid ju paksud saapad jalas ja riided seljas, mis märjaks saades kindlasti väga raskeks muutusid. Olen tõesti üllatunud, kuidas Henry ta üldse välja tõmmata jõudis,» rääkis ema Sigrid.

Ka sõbra elu päästnud Henry ei rääkinud emale koju jõudes läbielatust. Ema Zulette sõnul sai ta poja kangelasteost teada alles kooli kaudu. «Poiss hiljem ütles, et ei julgenud rääkida. Ütlesin talle, et sellistest asjadest tuleb rääkida ja ta peaks enda üle uhke olema, et tegi sellise heateo.»

Madise elupäästja Henry kolis Valgast Tõrva Madisega samasse kanti vaid kuu aega tagasi, seega on poisid omavahel sõbrad olnud väga lühikest aega.

Päästmisepisik sees

Zulette sõnul on Henry väiksest peale olnud suur ujumisfänn ja õppis iseseisvalt juba kuueselt ujuma. «Henry on spordipoiss, praegugi tuli just ujumast,» rääkis ema. Poisil on isegi juba päästmisepisik sees, sest käis nii mõnelgi suvel vabatahtlikult Pedeli ääres vetelpäästjatel abiks. «Hommikul kell seitse oli juba seal platsis ja jälgis tornis,» rääkis ema.

Madis on ema sõnul tegelikult väga rahulik ja hea laps, mistõttu oli üllatus veelgi suurem, et ta üldse taolisse olukorda sattuda võis.

«Mul on siiamaani šokk, et kuidas ta nii võis käituda ja miks nad üldse järve juurde läksid. Jumal tänatud, et Henry tast natuke vanem ja tugevam on ja jaksas välja tõmmata. Mul hakkab halb, kui mõtlen sellele, mis oleks võinud juhtuda,» arutles ema Sigrid.

Madis on pere noorim laps ja käib nii jalgpalli- kui peotantsutrennis.

«Ta on nii rahulik ja mõistlik kodus, tal ei tule enne undki, kui on kontrollinud, kas kassile ja koerale on ikka õhtul süüa antud. Kui poeg sel aastal kooli läks, andsime talle rohkem vabadust. Varem viisime lasteaeda ja tõime teda sealt koju ju ise. See õnnetus oli aga justkui äratus mulle ja mu mehele, et tegelikult ei tohi ikkagi seitsmeaastast last omapäi liikuda lasta,» rääkis Sigrid.

Muheledes lisas ta, et nüüd võib poeg omapäi vaid maja ees ja taga mängida ema valvsa silma all. «See oli suur õppetund meile. Jumal tänatud, et ta välja sai!»