Hirm ei lase mesilaid registreerida

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi mesinikud peaksid oma mesilasperedest PRIA registrile teada andma, on ettevõtmine erinevate hirmude pärast kulgenud visalt.
Kuigi mesinikud peaksid oma mesilasperedest PRIA registrile teada andma, on ettevõtmine erinevate hirmude pärast kulgenud visalt. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees / Scanpix

Olgugi et mesinikel on juba mitu aastat kohustus kanda mesilaspered registrisse, kulgeb see visalt. Põhjuseks tuuakse hirmu ametite kontrollide ees, mis samas asjatundjate sõnul põhjendamatu.

Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk rääkis, et mesinikud registreerivad mesilaid vähem, kui oodati – praegu on oma mesilindudest teada andnud alla kolmandiku Eesti mesinikest.

«Registrisse kuulumine annab mesiniku mesilale veterinaarse abistamise võimaluse. See tähendab, et kui mesilas juhtub raske haigus olema, selle olemasolust teatakse ning on võimalik tulla abi andma,» selgitas Kilk. Ka on võimalik seeläbi ennetada haiguste levikut läheduses olevatesse mesilatesse.

Põllumeestele hea infoallikas

Register on Kilgi sõnul tarvilik ka selleks, et ümberkaudsed põllumehed, kel plaanis taimekaitsetööd, saaksid teada, kas nende põldude lähistel asuvad mesilad või mitte.

«Siis saavad nad mesinikule teatada, et plaanivad taimekaitsetöid. Kuigi mesinikud peavad lähedal olevaid põllumehi mesilatest teavitama, on register teine võimalus, kust põllumees taolist infot saaks,» rääkis Kilk.

Ta tõdes, et põllumeeste kontakte on võrdlemisi keeruline leida, sest palju on rentnikke. «Kahepoolne infovahetus võiks olla selle registri eesmärk.»

Veelgi enam, kui mesinik on oma mesilad registrisse kandnud, tähendab see automaatselt, et ta on mesilate olemasolust teavitanud ka naabruses asuvat põllumeest.

Ka register pole täiuslik

Samas tõdes Kilk, et praegu registris mesinike kontakte näha ei ole, kuigi tema hinnangul peaks need seal olema. «See on asi, mis tuleb veel ära klaarida.»

Sangaste mesinik Rein Männiste ütles ajalehele, et on oma mesilad registrisse kandnud. «Mulle kui mesinikule ei too see aga mingit kasu,» ütles ta ning lisas, et kirja sai end pandud üksnes sellepärast, et seaduses nii seisab.

Samas ei oska ta öelda, palju põllumehed registrit mesilate asukoha väljaselgitamiseks kasutavad. «Oma naaberpõllumehi olen teavitanud, kus mesilaspered asuvad. Ma ei muuda nende asukohti, ka põllumehed on samad,» selgitas Männiste.

Samas tõdes ta, et kasu võiks ehk olla, kui alustab tegevust uus mesinik, kes kohe oma mesilad ka registrisse kannab. Siis saavad ka kohalikud põllumehed mesilindude olemasolust just selles piirkonnas teada.

«Võiks olla ka mesinike omavahelist suhtlemist. Just selles osas, kes tahab peresid ümber paigutada ning siis on näha, kus juba mesilasi ees on. Selles mõttes register mingit infot ju annaks,» arutles mesinik.

Ta lisas, et eelkõige on registrit tarvis riigil, et saada aimu, mis seis just selles valdkonnas valitseb. «Aga jah, kuidagi ei kiputa sinna mesilaid registreerima. Arvan, et eks natuke inimesed pelgavad, sest riik – see võrdub maksuamet,» rääkis Männiste.

Lahendus imelihtne

Tema sõnul aga oleks lahendus olukorra muutmiseks imelihtne. «Kõik registreeritud mesilaspered võiksid saada otsetoetust.»

Valgamaa mesinik ning Eesti kutseliste mesinike ühingu juhatuse esimees Jaanus Tull rääkis, et vähem registreeruvad mesinikud, kellel üks kuni viis või kuni kümme mesilasperet. «Kõik, kellel on rohkem, on kenasti registris,» lisas Tull.

Põhjusena tõi Tull välja inimeste hirmud, millel tema hinnangul aga mingit alust ei ole. «Kardetakse maksuametit, veterinaar- ja toiduametit ...» sõnas Tull.

Ta lisas, et need, kes kardavad, ajavad ka mitu asja segamini. Tema selgituse järgi on registri esmane eesmärk haiguste tõrje. «Eesmärk pole inimesi karistada, vaid aidata, et haiguskolded likvideeritud saaks.»

Ta selgitas, et mesinikud, kes toodavad mett vähestes kogustes, kardavad, et erinevad ametid hakkavad neid nii-öelda taga ajama. «Aga ei hakata, sest oma tarbeks võib väikeses mahus mett toota.»

Põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) andmetel on mesinikel kohustus teatada mesitarude andmed kord aastas 1. mai seisuga. Valgamaal on 1. mai seisuga mesilasperede arv teatatud 71 mesilas, kus kokku 784 mesilasperet. Selle kohta, kui palju võib kusagil olla registreerimata mesilaid, PRIA-l andmeid ei ole.

Määrus, mille alusel mesilad registrisse kanda tuleb, hakkas praegusel kujul kehtima alates 2010. aastast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles