Vaade: Kas raskel ajal on pidu vaja?

Sel nädalal on palju kõneldud pidutsemise vaja­likkusest – kas ikka presidendi vastuvõtt pidanuks üldse toimuma ajal, kui nii paljud inimesed – eelkõige töötud – on raskes seisus. Tähendab see ju, et raskes seisus on kogu Eesti. Küsimuse õigustatust rõhutasid presidendi vastuvõtu ajal Tartus streikinud, kes leidsid, et tegemist on peoga katku ajal.

Kõne all olevat küsimust arutati veel neljapäeva õhtulgi televisioonis, kus küsitletavad rääkisid, kas siis «katku» ajal võiks ikka pidu pidada? Vastused olid enamasti sarnased: olenemata sellest, kui raske aeg on, on laul ja tants siiski alati au sees olnud.

On tõsi, et ükskõik kui raske aeg on, meeleolu tuleb siiski üleval hoida. Ka sõja ajal mängiti pilli ja lauldi. Tähtsamaid sündmusi on igal ajal tähistatud.

Kolmapäeval oli meie riigi sünnipäev. Ja seda tuleb väärikalt tähistada. Kuidas seda teha, selle üle võib alati mõelda ja arutleda. Kuid kas tähistada – sel moel siiski küsimust püstitada ei tohiks.

Tõepoolest ei ole kuigi meeldiv näha raskel ajal televiisorist, kuidas koorekiht endale head ja paremat näost sisse ajab. Kodus kesise laua taga istuvale perele võib selline pilt mõnitusena mõjuda.

Kuid soliidne ja viisakas vastuvõtt ning kontsert on vabariigi aastapäeval alati omal kohal. Ja selline tänavune üritus ka oli.

Kõik, mis 24. veebruaril toimub ja mida televisioon ja ajakirjandus pakub, avaldab suurt mõju kõigile Eesti elanikele. Näiteks noortesse ja lastesse süstitakse sel viisil austust kodumaa vastu. Ollakse ju sel päeval eriti uhked oma riigi üle ning seda tähistatakse nii suuremates kui väiksemates ringkondades.

Vabariigi sünnipäeva juurde kuulub ka langenute mälestamine, autasude üleandmine, tunnustamine ning nii tagasi kui ka tulevikku vaatamine. Päeva tähistatakse nii lasteaedades, koolides, kodudes kui asutustes – igas linnas ja maakonnas. Nende üritustega seoses kerkib taas kord üles teemasid, mälestusi ja muudki, mis muidu ehk unustusehõlma vajuma kipuks.

Mis muutuks paremaks, kui näiteks presidendi vastuvõtt vabariigi aastapäeva puhul ära jätta? Kas sellega oleksid riigi probleemid lahendatud? Kindlasti mitte.

Asja võib vaadata ka teise nurga alt: seoses presidendi vastuvõtuga said paljud inimesed tööd – näiteks näitlejaid, õmblejad-moekunstnikud, juuksurid, meikarid, toitlustajad, ettekandjad.

Peost said osa koguni Elistvere pargi loomad, kes Vanemuise teatris dekoratsiooniks olnud maitserohelisega järgmisel päeval maiustada said. Igatahes ütles rõõmus loomapargi töötaja televisiooni vahendusel, et «hamster kukkus imestusest pikali – kas tõesti kevad käes, et salatit pakutakse?!»

Vastupidiselt mõnede arvamusele, et presidendi vastuvõtule on kutsutud vaid koorekiht, oli seal päris palju lihtsaid inimesi. Üsna palju oli üritusel neid, kes käisid seal elus esimest korda. Selline käik jääb eluks ajaks meelde ning seda pidu kohapeal kogeda on eriline. Esimest korda olin sellel üritusel ka mina ning ka ajalehele Valgamaalane oli kutse esmakordne.

Tegelikult on sõna «koorekiht» üldse vale. On ju kõik inimesed võrdsed, kuna elame ühe ja sama taeva all. Nagu ütles meie lauas istunud Abruka saare vaht: saunalaval on ju kõik võrdsed, nii et keegi pole teisest parem. Mõnel inimesel on elus lihtsalt rohkem vedanud kui teisel.