Väätsa talu peremees Mats Saks Sangaste vallast Mäekülast, Ants Must Laukülast ja Kaga Rein (perekonnanimi teadmata) Pühajärvelt võtsid 1841. aastal ette ohtliku teekonna Riiga piiskop Irinarhi (Popovi) juurde, et minna õigeusku vastu võtma.
Täna räägime Valgamaa kirikutest: Ilmjärve kirik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mehed läksid jalgsi, leivakotid seljas, kadakased kepid käes, pastlad kaenla all (et need enneaegu ära ei kuluks, pandi jalga alles õhtul, ilma viluks minnes). Nad sammusid kõrvalteid mööda läbi metsade, soode ja rabade, et kinnivõtjatest mööda hiilida. Riiga nad jõudsid ja said, mida hing igatses.
Kodus sattusid aga mõisniku viha ja põlu alla. Ants Must sai Pihkvasse põgeneda ja elas seal pool aastat. Mats Saks varjas end sõbraliku rehepapi abiga mõisa rehes kogu suve, naine kandis talle öösiti süüa. Kõige halvemini käis Kaga Reinu käsi – ta vangistati ja peksti mõisniku käsul surnuks.
Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse 4. (16.) aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Samal aastal võeti luteriusust õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele.
Esimene kirik asus Sangaste vallas Mäekülas ja ametlikuks nimeks oli Sangaste kogudus. Jumalateenistust peeti selleks ehitatud majas. Ehitusmaterjali maja tarbeks andis Sangaste mõisa omanik von Berg. Talumehed vedasid mõisnikult saadu kohale ja ehitasid ajutise kahe aknaga kiriku, millel puudus alusmüür ja mis oli viis sülda pikk ja neli sülda lai (10,67 × 8,53 m). Kellatorni polnud, kolm kella rippusid tulpade otsas. Kuigi ehitis meenutas rohkem heinaküüni kui kirikut, peeti selles aastatel 1846–1848 jumalateenistusi.
17. detsembril 1847 oli liikmeid nii palju, et kogudus jaotati kaheks iseseisvaks koguduseks: Ilmjärve ja Laatre.
Ilmjärve kroonumõisa maa-alale ehitati 1848. aastal sinodi raha eest väike viie torniga puust kirik. See pühitseti issanda ilmumise auks. Koguduse liikmeid oli selleks ajaks üle 3000. 1849. aastal õnnistati kiriku juures sisse ka surnuaed.
Kui kirik Mäekülas tegevuse lõpetas, siis Berg müüs sealse ajutise kiriku ühele Valga tiislerile, kes kasutas materjali oma isikliku maja ehitamiseks. Peagi sai selgeks, et Ilmjärve kroonumõisa maale ehitatud kirik on kitsas. Jumalateenistusi peeti 1848.–1873. aastani.
Uus maakivist tellisääristega kirik ehitati 1873. aastal Püha Sinodi eraldatud rahaga ja Baltimaade kindralkuberneri kindral-adjutant Albedinski eestkostmisel insener-arhitekt Baumani kavandi järgi. Kirik pühitseti 6. jaanuaril jumalailmumise auks.
Kujuseina kinkis Peterburi kaupmees Dimitri Stepanovitš. Samal aastal kinkis keiser Aleksander II kaks suurt kella – üks 48 puuda, 32 naela ning teine 18 puuda, 35 naela raske. Ehitati ka kirikuteenrite elumajad.
Preestrid, diakonid ja köstrid töötasid kiriku juures asuvais koolides tasuta. Preestrid olid kõikide kirikukoolide juhatajad kogu kihelkonnas. Selline kord oli kehtiv igas õigeusu koguduses üle Baltimaade. Rahvaharidust pidasid vaimulikud oma õilsaks ülesandeks.
Ilmjärve kogudusel oli rohkesti koole. Ilmjärve kihelkonnakool tegutses aastatel 1851–1919. Abikoolid olid Ilmjärvel (1874–1889), Laukülas (1861–1918), Tsäpste-Pisastes (1861–1918), Pringis (1863–1869), Kureveres (1865–1907), Keenis (1869–1901) ja Restus (1869–1889).
1921. aastal pühitseti sisse uus surnuaed.
Kogudust on teeninud Pihkva vaimuliku seminari lõpetanud preestrid Aleksandr Poletajev (1845–1858) ja Nikolai Tsetikov (1858–1874) ning Riia vaimuliku seminari lõpetanud preestrid Aleksei Sverev (1874–1881), Sergei Azelitski (1881–1893), Aleksander Vassiljev (1893–1898) ja Dionisi Oberpahl (1898–1917).
lmjärve koguduse silmapaistvaim preester oli Aleksander Eller, kelle rahvas Priipalust ära kutsus. Ta töötas Ilmjärvel aastatel 1918–1936. Aleksander Ellerit peeti tubliks koolmeistriks. Õigeusu lauluraamatutes on suur hulk tema kirjutatud laule. Õigeusu häälekandjas Uus Elu olid tema kirjutatud artiklid. Ta kirjutas luuletusi, kutsus võõraid preestreid ja laulukoore esinema – peeti vaimulikke kontserte ja kontsertjumalateenistusi.
1925. aastal oli kirikus siseremont ja restaureeriti kujusein.
1944. aasta sõjategevuses kannatas kiriku katus, osa torne ja sisustust. Kirikut on mitu korda rüüstatud. 1979. aastal rööviti armulaua karikas, armulaua leibade taldrik ja muid armulaua talituse hõbedast esemeid. Varaste saagiks langesid suur aujärje evangeelium ja vasest käerist. Kaduma läksid ka Kristuse surilina ja 12 keskmise mõõduga pühakuju.
Sama aasta 16. oktoobril langes varaste saagiks kujuseinast neli ümmargust pühakuju, kolm kuju altarist ja kaks kuninglike uste kõrvalt.
Pärast Aleksander Ellerit teenisid kogudust Martin Raid (1936–1937), Koann Värk (1937–1949) ja Arkadi Must (1949–1973, kuni surmani). Edasi hooldas kogudust mitraülempreester Valentin Savin kuni 1994. aastani, st surmani. 2000. aastal asus kogudust hooldama isa Orenti Mägi, 2005. aastast töötab seal Margus Raissar.
Muinsuskaitse Valgamaa vaneminspektor Mari-Liis Paris ütles, et Ilmjärve kirik on seepärast omapärane – vaatamata pommitabamustele ja rüüstamistele on see arhitektuuriliselt autentsena säilinud. Mullu alustati pühakodade programmist saadud rahaga katuse remonti. Kui katusega ollakse ühelpool, soovib preester kiriku ka seest korda teha.