Elektrofüüsika ja magnetväljade elektrodünaamiline kokkusurumine; lasertehnika loomine ja tootmine, arvutitega juhitavad mikroprotsessorid; mesilased, ravimtaimed, marjad, tatrakasvatus – mis küll seda loetelu ühendada võiks?
Elu viis teadusemehe peene tehnika juurest vanaisa tallu looduse manu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult peaks küsima veidi teisiti. Kes küll selle loetelu ühendav lüli olla võiks? Vastus: Virgo Mihkelsoo, Viira talu peremees, vähem kui kümne kilomeetri kauguselt Valgast, täpsemalt Pajust.
Olgu öeldud, et loo alguse nimekiri pole kaugeltki täielik. Virgo aju ja käed on palju muugagi tegelnud, olgu see teaduspõllul või kodustes valdustes. Olles viimase paari aasta jooksul aeg-ajalt talle helistanud ja alustuseks käekäigu kohta pärinud, kostab mees nagu möödaminnes, et on «natuke ehitanud».
Kogu see «natuke ehitamist» tähendab endise nn meeputka ümbersündi arvestatavaks kahekordseks koduks, kus kunagise kaubaauto furgoon endiselt nõiaköögi ülesandeid täidab. Heas mõttes muidugi, sest maja selles osas sünnivad intelligentsed tervistavad meesegud.
«Pajumesilane,» märkis tabavalt üks kolleeg.
Tahaks tehast
Aga ikkagi. Kuidas siis nii, et doktori väitekirja kaitsnud, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis ja Tartu Ülikoolis suurt teadust teinud mees, kes hulga uhkeid medaleid saanud, nüüd maal müttab?
Talus on ju olnud aeg, kus majapidamisse kuulunud kuus lehma, 70 lammast, kümme vasikat, 50 siga, väiksematest tegelastest rääkimata. Nüüd on südamelähedaseks saanud tatra kasvatamine ja mesilindudega tegelemine.
Maameheks hakkas Virgo ajal, kui tundis end ummikus olevat. Aastaid oli ta pühendunud teadustööle, viimasel ajal tegutsenud koos tohtritega lasermeditsiini arendades. Läks tööle viieks hommikul, paar tundi enne keskööd vajus koju. Abikaasa Ljudmila käis lõuna ajal kodus ja tõi sealt mehele toitu.
Järsku ütles naise tervis üles. Haiglas öeldi, et kahe päeva pärast teda enam pole. Ükski arst, kellele murelik mees helistas, ei osanud aidata.
Abi tuli looduselt. Ühe teadjamehe näpunäidete järgi segas Virgo öösel kokku kalamarja, porganditõmmise, mesilasemapiima ja kreeka pähklid, mis talle eri paigust saadeti. Järgmisel õhtul olid näitajad taas normis.
Kahe aasta pärast tabas naist uus haigus. Südametunnistus sundis Virgot teadlaseelule käega lööma, seda enam, et taastamist ootas kunagi Sooru vallavanema ametit pidanud vanaisa talu.
Et Ljudmilal olid tasakaaluhäired, tõmbas mees kahe hoone vahele nööri, mis liikumisel aitasid. Ostis lehma. Ei läinudki palju aega, kui haigus alla andis.
Talutaastaja hakkas mesindust arendama, ostis 40 uut nelja avaga taru. Siis kerkis päevakorda tatar, sest «tatramesi on kõige õigem mesi». Millalgi ehitas nupumees marjade kuivatamiseks seadeldise, siis jahvati.
Mihkelsoodel on terve rodu erivärvilise sisuga purke. Jahuks on saanud punased sõstrad ja muud marjad, antoonovkad, seller ja petersell. Palju muudki. Majas on väga palju tarku raamatuid. Sealt on välja otsitud näpunäiteid, kuidas üht või teist taime ja vilja organismi kasuks tööle panna.
«Saatsin ta spetsiaalselt Peterburi,» naerab Virgo koduse raamatukogu vastset täiendust näidates, mille järel naine Piiteris käis. Geneetika, neurofüsioloogia, patoloogiline anatoomia, oli vist ka neuropsühholoogia. Mõnes raamatus paistis juba märgistatud lõike.
Ühes on Virgo kindel. Mesilaste töö vili ja selle toime on võimas.
«Nad on 50 miljonit aastat vastu pidanud!» ütleb ta elavalt žestikuleerides. «Elasid üle jääaja, suured dinosaurusedki surid välja!» Mesilaste geneetilisse materjali olla kodeeritud selline programm, mis inimest aidata saab. Programm on võimeline käivitama sisemise tervendamise jõu, mida võiks võrrelda hüpnoosil saavutatavaga.
Mee ja marjade-taimede segu tarvitamist nimetab Viira peremees apifütoteraapiaks – mesi aitab lisandite häid omadusi mõjule pääseda.
Muidugi on sellised segud (preparaadid) küllalt kallid. Kuid Virgol on oma nägemus – kui inimesed paremat palka saaksid ja taoliste preparaatide tehas käima pandaks, saaks rahva tervise turgutamisele kõvasti kaasa arvata, kas või Eesti meeste murettekitavalt madalat eluiga tõsta.
Oli priima poiss
Eluea teemaga haakub mõnes mõttes ka Virgo elu Siberi-peatükk. 1949. aastal polnud pääsu emal-isal, kolmel lapsel ega vanaemal-vanaisal. Vanaisa oli 80aastane ja viidi ära lausa kanderaamil, võõra maa mulda ta jäigi.
Pere sai tagasiteele asuda üheksa aasta pärast. Isa töötas välja viljapuhastusmasina, mis kiuslikule koirohule ära tegi ja autorile medali tõi. Aga auraha laureaat ei saa ju asumisel olla! Läkski kojusõiduks. Mainimisväärne on ka fakt, et põllumajandusmehaanikust isa leidlikkuse ja tehnilise taibuga saavutatu (mitte rikkuse, nagu arvati) pärast pere üleüldse küüditati!
Leningradi Polütehnilise Instituudi insener-elektrikuna lõpetanud Virgo töö tulemused on käinud kosmoses, panustanud sõjaväetehnikasse. Kõik see oli vägagi salastatud töö, milles oli oma osa ka Nobeli preemia laureaadil akadeemik Prohhorovil.
«Priima poiss olin,» itsitab mees, kui lisab oma tegevuste loetellu maleturniiri võidu, mägironimise, seda ka Peeter-Pauli kindluse seinal, ja mäesuusatamise.
Ega ta nüüdki kehvem ole – ta on sageli oodatud külaline oma tegemistest pajatama.