Hiljuti lõi Tõrva kandi kirjandustaevas särama hele täht. Oma kodupaiga rahvaga käis kohtumas üks Eesti Vabariigi tuntumaid ja loetavamaid kirjanikke Herta Laipaik.
Kirjanik Herta Laipaik kohtus Tõrvas oma loomingu austajatega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjaniku tulekut lilledega ehitud kammersaali tervitas rahvas tugeva aplausiga. “Kui saatus viib ka kodust kaugele, toob ükskord tagasi meid tee,” laulis naisansambel Klassik Maie Kala klaverihelide saatel auväärsele kirjanikule juubeliõnnitluseks ning noorpõlveradadele naasmise puhuks.
Kui kirjanik oli aukohal istet võtnud, avas tema vennanaine Mall Laipaik Herta Laipaiga käesoleval aastal kordustrükina ilmunud raamatu “Kurjasadu” ning luges sellest Roiu Minni pajatuse.
Jutumeister Roiu Minni
Et asi selgem ja arusaadavam oleks, rääkis selle teose autor jutuvestjast Roiu Minnist lähemalt.
Herta Laipaik meenutas, kuidas aastakümneid tagasi viis õnnelik juhus või saatus teda kokku vana Helme jutumeistri Roiu Minniga.
Eakas naine rääkis põnevaid lugusid ümberkaudsetest asjadest, olenditest ja inimestest.
Suviti elas kirjanik oma sünnitalus Kapranil. Minni käis ka tihti seal. Sageli vestis ta jutte. Tal oli nagu mingi seesmine sundus ennast tühjaks rääkida. Herta Laipaik kuulas, mõned asjad kirjutas üles. Omapärane oli see, et Minni vestles puudega, maaga, loomadega, kõige ümbritsevaga.
Kõnesolevatel aegadel oli peentel prantsuse tüdrukutel kombeks päevikut pidada. Nende eeskujul hakkas ka tulevane kirjanik tähtsamaid seiku üles tähendama.
“1940. aastal läksin Tartusse, et haridusteed jätkata. Päevik jäi Tõrva. Olin juba Kirjanike Liidu liikmeks saanud, kui Kommunistliku Partei kõrge tegelane Rein Ristlaan rääkis ühel koosolekul, et eesti keel jääb lähiajal vaid köögikeeleks, sest tõsimeelsed nõukogude inimesed peavad suhtlema üksnes vene keeles. Paljud eestimeelsed kirjanikud tõusid seda kuuldes püsti ja astusid saalist välja. Nii ka mina,” meenutas Laipaik.
Kuuldule vastukaaluks tuli ta Tõrva, otsis üles päeviku, mis sisaldas Roiu Minni pajatusi ja hakkas neid raamatuks ette valmistama. Eesmärgiga näidata tolleaegsele parteiladvikule, et eesti keel ja meel elavad ning jäävad elama.
Trükimusta need lood nägid. 1983. aastal ilmus raamat pealkirjaga “Maarjakask” ja 1987. aastal “Kurjasadu”. Enamikku nendes raamatutes sisalduvatest juttudest oli tugevasti kärbitud. Reet Krusten ütles teoste ilmumise järel, et lugemisväärsed nad muidugi on, kuid teatavate probleemidega.
Herta Laipaik lisas tagasihoidliku inimesena, et tema sulest ilmunud lugude algautor on siiski seesama vanatüdrukust Roiu Minni.
“Aga nüüd, vabas Eesti riigis, on vaimuinimeste mõttelaad sootuks teiseks saanud. Varraku toimetaja helistas hiljuti mulle ja ütles, et anname need lood uuesti ja sellisena välja, nagu Roiu Minni neid aastakümneid rääkis. Innustatuna sellest kõnest hakkasin taas nende lugude kallal tööle. Ajasild Minni pajatuste ja nüüdisaja vahele oli veninud õige pikaks. Tundub, et ma ei suutnud nende vaimu päris originaalilähedaselt tabada. Kuid kordustrükina ilmunud “Kurjasadu” on oma aineselt ikkagi ehthelmelik. Ma olen veendunud, et mingisugune hea haldjas on kõik need aastad, mil ma Roiu Minni lugusid kirja pannud olen, minu kõrval käinud. Olen oma vaimusilmas Roiu Minnit ka nüüd veel appi kutsunud. Ja ta on tulnud,” rääkis kirjanik Herta Laipaik.
Vaatamata sellele, et kirjanik Herta Laipaik elab juba pikemat aega Tallinnas, hoiab ta end Tõrva kandis toimuvaga pidevalt kursis.
Taas kõlas naisansamblilt Klassik laul, mis viis kuulajaid mineviku radadele.
Kohtumisel olijad esitasid kirjanikule ka mitu huvitavat küsimust. Näiteks, kuidas sündis kriminaalromaan või mis ajendas kirjutama raamatut “Hõbetähega taigas.”
“Ei ole midagi ilusamat kui kevadine taiga. Sellel on mingi iseäralik aura. Kui me pärast Stalini surma vangilaagrist pääsesime, sõitsime Jenisseil. Ei möödunud päevagi, kui me ei näinud vahitorne, vangilaagreid ja lõputult nimetuid haudasid. Nendest õudsetest nägemustest see teos räägibki,” väitis autor.
Kodunurga patrioot
Küsimusele, kuidas on Herta Laipaigal õnnestunud jääda oma kodunurga patrioodiks ja tulihingeliseks eestlaseks, said kuulajad vastuseks, et ta on kogu aeg olnud vägivalla, vihkamise, valetamise ja väikerahvaste ahistamise vastu. Kodu, kodutunne ning jäägitu isamaa-armastus on aidanud tal möödunud õudsed ajad üle elada ja kirjanduslikuks loominguks jõudu säästa.
Herta Laipaika õnnitlesid tema 85. sünnipäeval nii ümberkaudsete omavalitsuste esindajad kui ka väga paljud tema loomingu austajad. Kirjanikule jagati ohtrasti lilli ja sooviti jätkuvat mõtteerksust ning kerget sulejooksu üha uute teoste avaldamiseks.
Edasi siirdus seltskond Helme kalmistule, kus puhkab oma igavest und Roiu Minni. Andeka jutuvestja auks avati pidulikult tema kalmukünkale püstitatud mälestuskivi. Põlispuude lopsaka roheluse alla tardunud hauakünka kohale kummardus tänutundes ka kirjanik Herta Laipaik.