Kolmapäeval lahkus Eestist 33tunnisele koduteele 48liikmeline Saksa skautide grupp, kes oli siin oma suvelaagrit läbi viimas alates 16. juulist. Noored sakslased peatusid Valgamaal, Kalda puhkekeskuses ehk „Vana Kiriku“ talus Iigastes.
Saksa skaudid leiavad tee “Vana Kiriku” tallu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veidi rohkem kui kahe nädala sisse mahtusid sõit Tartusse ja Pärnusse, pikemad ringsõidud mööda Eestimaad ja külaskäik rahvusparki, mängud, töötoad (palju meisterdamist).
Ühe töötoa looming kõndis teisipäeval kahel jalal laagripaigas ringi – see oli tütarlaps bodypaintingu ehk kehamaalingu õpikojast, kelle käsi ja jalgu katsid erivärvilised vigurid.
Teise töötoa tulemusi näitas rühma üks vanimaid liikmeid, Stefan Schweizer “konverentsisaalis” ehk laagri suurimas telgis. Need olid kipsist maskitaolised näojäljendid ja kindaid meenutavad käejäljendid.
Vajasid arstiabi
Schweizeri sõnul esindas kogu rühm 4000 elanikuga väikelinna Wachenheimi. Igal aastal korraldatakse laager eri riigis, viimatistest meenutas ta Rootsit ja Iirimaad.
Rühmaliikmete vanus jäi vahemikku 11–22, enim oli kuni 16aastaseid.
Valgamaa ja Kalda talu avastas üks rühmaliige internetist. Mõeldud-tehtud. Mais käis neljaliikmeline “luuresalk” kohta uurimas ja nii leidsidki noored sakslased ühel juulikuupäeval end ümbritsetuna senikogemata vaikusest ja loodusest, mida nende kodumaa vaevalt neile pakkuda saab.
Püsti löödi erilised magamistelgid ning üks köögitelk ja teine juba mainitud “konverentsitelk”, kuhu kogu rühm parasjagu sisse mahub.
Kalda puhketalu peremees sakslane Ulrich Altenkirch teadis rääkida, et sellised telgid on tema kodumaa skaudid saanud laplaste eluasemete eeskujul.
“Need on hästi mugavad. Selles võib süüdata lõkke, sest telgi tipus on avaus, kust suits välja pääseb. Eestis on muidugi nii, et sealt pääsevad ka sääsed sisse,” rääkis ja naeris Altenkirch. Siiski ei ole neis võimalik viibida Lapimaa tingimustes, kuid null kraadi lähedase temeperatuuriga on kõik korras.
Mingil hetkel võttis Stefan Schweizer juhtimise vaiksel moel justkui enda kätte ja noored moodustasid ringi, et laulda. Nagu selgus, on nad kristliku taustaga, täpsemalt protestandid, kes laulavad või palvetavad enne ja pärast igat söögikorda.
Altenkirchi sõnul oli Schweizeri juhtimine näiline, sest organisatsiooni rühmades puuduvad kindlad liidrid. Ka kirjeldatud laulmisele ühises ringis eelnes tegelikult peaaegu märkamatu ja lühike rühmatöö, kus arutati, kas soovitakse palvust või laulu. “Igaüks, kes soovib, ütleb oma arvamuse ja seda arutatakse ühiselt. Kes nõustub, kel on midagi selle vastu. Nii leitakse sobiv lahendus,” kõneles Kalda talu peremees.
Samuti olid töötubade juhendajad noorte endi keskelt – keegi lihtsalt valmistab end ühel või teisel teemal ette ja väljastpoolt spetsialiste ei otsitagi.
Kolme noore kogemustepagas täienes siin ka meditsiinivaldkonnas. Üks neist oli Stefan Schweizer ise. Ta nimelt tegi jalgpallimängus häda oma jalale. “Kõik läks kenasti. Seal (Valga haiglas – M. U.) oli üks tohter, kes rääkis saksa keelt,” muljetas noormees. “Ja kogu lugu läks maksma kõigest 85 krooni. Saksamaal oleks sama eest tulnud maksta vähemalt 35 eurot.”
Rühmad igal aastal
Kõik oli huvitav, ütles Schweizer, kui oli ka teistega pisut nõu pidanud küsimuse üle, mis Eestis viibimise juures kõige huvitavam oli. Palju loodust, vahvad looduspargid. Metsloomad, kes aeg-ajalt laagrist läbi jalutavad ja mõned, kes eriti julged, ka telgist nosimispoolise leidmise korral selle minema tassivad (hiljem olid kahejalgsed juba targemad ja toitu ripakile ei jätnud) – täielik eksootika!
Põnev oli neil näha siinset elu tervikuna ja kogeda selle täielikku erinevust seninähtust.
Küsitletuist tuleks mõnigi siia ka järgmisel aastal, kuid siis on nende sihtpunktiks juba järgmine riik. Võimalik, et Eesti tuleb kõne alla jälle kaheksa–üheksa aasta pärast.
Ulrich Altenkirch, kelle nimi tõlkes tähendab vana kirikut, on ise samuti teenekas skaut. Temal on selle organisatsiooni staaþi 52 aastat.
“Midagi üllatavat polnud. Tavaline laagrirutiin,” vastas saksa skautide hulgas kui Old Church (vana kirik – inglise keeles) tuntud mees küsimusele, kas ta viimaste päevade jooksul ka midagi uut tähele pani. “Aga ma usun, et kunagi ka midagi uut ja üllatavat näen.”
Äsjalõppenud laager polnud Kalda talus sugugi mitte esimene. Igal aastal on seal peatunud kuni neli gruppi skaute ja seda juba mitu aastat järjest.
Old Churchi nimi on selle kandja sõnul juba nagu kaubamärk ja tema endisel kodumaal levib info tema Eesti-kodust muudkui edasi.