Tuhandetes Eesti peredes algas 25. märtsil 1949 pikk teekond. Eestist läks Siberi poole teele 19 küüditatute rongi, kus oli kokku 20 772 inimest. Need Valgamaa inimesed, kes jõudsid Siberist tagasi, on pidanud pühaks kohuseks tulla igal aastal 25. märtsil Keenis kokku.
Märts 57 aastat tagasi oli olnud talvine ja lumerohke. 24. märtsil oli mõnel pool lumest puhtaks roogitud isegi vähekäidavaid teid, kohalikud aktivistid tundsid muret elanike järgmise päeva liikumise kohta, kontrolliti majaraamatu andmeid. Oli märgata veokite kogumisi kõrvalistesse kohtadesse, linnadest ja suurematest keskustest rääkimata.
See kõik tekitas inimestes kõhedust ja kahtlust, oli ju hästi meeles 14. juuni 1941. aasta küüditamine. Kahtlus osutus tõeks ja nõiajaht inimestele algas 25. märtsil, jätkus veel kolmel järgmisel päeval, sest osa inimesi olid põgenema pääsenud, paljud aga tulid ise välja ja ühinesid vabatahtlikult perega.
“Kulakud” ja “natsionalistid” olid põhilised, keda tolle aja terminit kasutades küüditati. Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1947. aasta määruse kohaselt olid kulakud need, kes olid kasutanud palgalist tööjõudu või kellel oli mehhanisme (näiteks rehepeksumasin) ja kes olid raha eest neid teistele laenutanud.
Natsionalist oli väga lai mõiste ja selleks sobis peaaegu iga pere, kust keegi oli kontrrevolutsioonilise tegevuse paragrahviga süüdi mõistetud, metsavendade pered ja pered, kus haarangutel oli mees surma saanud. Põhjusi leiti peaaegu alati ja nii kõlbasid rongi ka sülelapsed ja väga vanad inimesed.
Iga inimese Siberisse viimise ja seal elamise lugu on erinev. Paljude inimeste kannatusterada on kadunud koos nendega, sest mälestused jäid kirja panemata. Nõukogude ajal ei tahetud uusi kannatusi endale ja lähedastele inimestele ning pigem vaikiti toimunust.
Viimastel aastatel on 25. märtsil Keenis järjest rohkem ja kaugemalt rahvast käima hakanud. Keeni mälestusmärk on see koht, kuhu pannakse küünal Siberi mulda maetud või teadmata kadunuks jäänud omastele. Järjest rohkem on nõukogudeaegne põlvkond hakanud vanemate või vanavanemate elu vastu huvi tundma.
“Kui seisin oma vanemate ja vanavanemate maadel ja nägin seda tühjust, siis tajusin, et ärarääkimine on auvõlg vanemate ees, kes pidid vaikides taluma ülekohut ja vägivalda. Astusin Memento organisatsiooni liikmeks ja nüüdseks manala teele läinud Eldur Parderiga otsustasime, et kauem ei tohi vaikida,“ rääkis Keenis Tiiu Teesalu, kes oli läinud pühapäeval sinna toonud “Sa ära möödu mineviku valust” kolmanda köite.
Esimese köite, mis oli registrite raamat, tegi Eldur Parder. Tema surm ei katkestanud ideed, kuigi tema lugu jäi kirja panemata. Tiiu Teesalu eestvõttel ilmus teine osa, mis nüüdseks on kõik müüdud.
Lugejate soovil on ettepanekuid tulnud teine osa uuesti välja anda koos täpsustuste ja paranduste ning täiendustega. Nüüd on lugejateni jõudnud ja jõudmas (müüjatega on lepingud sõlmimisel) kolmas osa.
Küüditatute sõnul tuleb vabaneda hirmust ja viimane aeg on paberile panna see, mis nendega juhtus. Kellel kirjutamine raske, võiksid lapsed või lapselapsed appi võtta.
1100 nimekirjas olnud inimest jäi Eestist välja saatmata, nendegi elust peaksime teada saama.
“Tiiu, sa pead hakkama neljanda raamatu koostamisele mõtlema,” öeldi Tiiu Teesalule otse.
Keenis oli rohkesti taaskohtumiste rõõmu. Siberist tulles ei lubatud ju esialgu oma kodukohtadesse ja nii ongi endised loomavagunite rongide kaaslased üle Eesti laiali, kuid kord aastas püütakse Keenis kokku saada. Tulevad needki, kes Siberi külades naabriteks said. Leinatakse neid, kes karmis elus või vanadusest jäid kodumaast kaugele mulda.
Kõik tahavad kodumaa mullas puhata. On teada, et Eestist saadeti lahkunule kotikesega mulda, et puusärki panna.
“Küll võis ikka emadel raske olla. Lapsed külmetasid ja nälgisid. Pisikesed ei saanud aru, miks neile süüa ei anta,” meenutasid Keenis Siberi-teel käinud naised.