August Gailit pärineb Sangaste lähistelt ja oli seotud Lätimaaga

Gailiti elulugu uurides märkame, et kirjanik vältis enese isikule tähelepanu osutamist, varjates oma elulugu ja viimastel elupäevadel isegi tõendeid hävitades. Selline käitumine tõi kaasa legendide ja lugude leviku, mis praeguseni hoiavad elus mitte üksnes tema loomingut, vaid ka looja isikut.

Päritolu

Tõenäoliselt oli ta vanaisa poolt liivlane. Mõnes tema teoses on aimata Liivi päritolu. Näiteks novellis ”Kas mäletad, mu arm?” on järgmised read: ”Sul on tunne, nagu oleksid sa naabri poole külla palutud, kuid sa oled sinna päriseks jäänud, sina, liivlaste viimane võsuke, koos temaga võõrsile kolinud – mitmendat korda sa tuiskliiv, oled juba vahetanud oma kodumaad ja rahvust?”

Gailit oli oma juurte tõttu tihedalt seotud Lätiga. Gailit jälgis Läti kirjandust ning tundis elavat huvi selle vastu. Paljud Gailiti teosed on tõlgitud läti keelde, kusjuures suurem osa tema paguluses avaldatust tõlgiti otse käsikirjast. Gailitil oli hulgaliselt kontakte nii Läti kirjanike kui ka avaliku elu tegelaste hulgas.

Gailit oli üks neid piirialade inimesi, kelles pole ülekaalus ühegi rahva veri. Temas oli segunenud liivi, läti, saksa, eesti ja võimalik, et hollandi veri, mistõttu temas olid kätketud erinevad keeled ja kultuurid. Koduseks keeleks oli läti keel, vanavanematega räägiti saksa keelt, aga kogu pere valdas vabalt ka eesti keelt. Koolis omandas ta vene keele. See kõik teeb Gailitist ainulaadse kirjaniku eesti kirjanduses.

Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal. Tulevase kirjaniku ristiisaks sai Sangaste krahv Berg. Gailiti isa oli lätlasest puusepp, kes oli tegev Sangaste ja Laatre mõisa ehitamisel.

Ehitushooaegadel tegi ta sageli pikki tööreise Lõuna-Eesti mõisatesse (Paju, Koikküla jt) kuni üle Koiva jõe. Ka noor August Gailit puutus isa töömeestega kokku ja on viidanud sellele kui inimtüüpide varasalvele.

Gailiti ema Agnes Stamberg pärines Koiva taga asuvast Vana-Annemõisast. Stambergi nime varjul pidi perekonnapärimuste järgi peituma üks tuntud aadlikunimi, samuti olevat sinna sulanud Saaremaalt toodud eestlanna ja ühe Põhja-Läti mõisates töötava hollandlase verd.

Vaatamata kirevale päritolule pidas Gailit ennast eesti kirjanikuks ja eestlaseks, kelle elutöö kuulus Eestile. Valides Eesti ja Läti kultuuriruumi vahel, jäi Gailiti sõnul määravaks see, et vaimne Eesti tõmbas rohkem enda külge ning oli arenenum, julgem, avatum.

Gailiti haridustee

1899. a astus Gailit Valga läti kihelkonnakooli, seejärel Valga linnakooli, kuid ei lõpetanud seda. 1905–1907 käis Tartu linnakoolis, kuid ei lõpetanud ka seda. Ta astus eelviimasest klassist välja, et iseõppimise teel – nagu paljud tol ajal – end harida ja gümnaasiumi eksam ära teha.

Gailit võttis Treffneri gümnaasiumi õpetaja Nevzorovi juures eratunde ladina keeles ja üliõpilase Czapkovski juures kirjanduses ja teistes ainetes. Ebastabiilsete olude tõttu jäi Gailitil küpsuseksam sooritamata.

Ta kuulas Rostovtsevi eraülikoolis arstiteaduse loenguid, kuid ei saanud atestaati küpsuseksami puudumise tõttu. Gailit omandas sellel iseõppimise perioodil, kuni Tartust lahkumiseni 1911. a, laialdased teadmised.

Gailiti ametikäik

1911. a asus ta Riias tööle ajakirjanikuna, saatis ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. Esimese maailmasõja puhkedes sai temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõudis 1916 Riia lähistele, sõitis Gailit Tallinna ja läks tööle Tallinna Teataja toimetusse, kus tutvus Visnapuuga. Koos lõid nad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisel. 1917. a lõpul asus Gailit tööle Tartu Postimehes ja avaldas rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid.

Vabadussõjast võttis osa sõjaväeametniku-kirjasaatjana. 1920–1922 oli ta Riia Eesti saatkonnas ajakirjandusatašee, viibis seejärel 1922–1924 välismaal (Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia) ning seejärel tegutses vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932–1934 oli ametis Vanemuise direktorina, pärast seda kolis koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle.

Saksa okupatsiooni ajal oli Gailit Tallinna raehärra, mistõttu oli sunnitud aastal 1944 põgenema Rootsi.

August Gailit oli edukas novellist, romanist ja följetonist. Ta oli isepäine, eripärast kujutuslaadi ja teemasid viljelev kirjanik, kes vältis sõltuvusi avalikust kirjanduselust – Siuru rühmitus oli ainuke, mille tegevusest ta osa võttis. Samuti ei muutunud tema seisukohad poliitilistes tuultes.

Gailit paguluses

Rootsis elas ta suurema osa ajast Ormesta mõisas Örebro lähedal. Väidetavalt oli Gailit oma elupäevil selgesti eesti pagulasproosa grand old man. Gailit nimetati vaba mehe prototüübiks.

Karl Rumori kinnitusel oli Gailit andekas ja julge ning ei jätnud ebameeldivatki tõtt kirjutamata.

See tõde väljendus 1951. aastal avaldatud episoodromaanis “Üle rahutu vee”, mis kirjeldab kodumaalt põgenemist väikeses paadis. Selles on Gailit kirjeldanud, et oht ja pagemine ei pruugi õilistada inimest, vaid pigem vastupidi – toob välja ta halvemad iseloomud ja varjatud egoistlikud instinktid.

Ka edaspidi ilmunud teostes pöördub kirjanik oma teostes ikka ja jälle tagasi kodumaale.

Gailit suri 1960. a Rootsis ning on maetud Örebro kalmistule.

Mälestusmärk Nipernaadile

1995. aastal kirjutas Heino Puhvel Eesti Päevalehes: “Monumendi loomisel tuleks mõelda August Gailitile, kelle sünnikoht on Valga lähistel. Veelgi originaalsemad oleksid valgalased, kui nad püstitaks monumendi Toomas Nipernaadile, mis oleks esimene kirjandusliku kangelase monument Eestis.

Nipernaadi on hingelt lõunaeestlane, nagu oli August Gailitki. Seepärast oleks Valga oma rahutu maastikulise profiili poolest õige asupaik rahutule Nipernaadile ja tema loojale.”

Mõned aastad tagasi plaanitigi Nipernaadi pronksi valamist. Mäletatavalt tegi Valga linnavalitsus projekti eesmärgiga hiljemalt 2002. aasta kevadeks paigaldada Toomas Nipernaadi skulptuur Valga Säde parki.

Skulptuur telliti August Gailiti mälestuseks, et tähistada Eesti ühe omanäolisema, suurepärase huumorimeelega kirjandusklassiku 110. sünniaastapäeva. Paraku ei leitud mälestusmärgi rajamiseks rahalist katet ning mälestusmärk on püstitamata. See iluviga vajaks parandamist.