Valgamaal asus mitmeid militaarseid baase, mis pidid tagama kolossaalse üliriigi julgeoleku. Neist märkimisväärseim oli vast Vilaski metsa rajatud maa-alune laskekompleks.

Järgnev valik Valgamaal paiknenud Nõukogude armee objektidest põhineb 2006. aastal välja antud raamatul «Võõrväed Eestis kahekümnenda sajandi lõpukümnendeil», täpsemalt Jüri Pärna kirjutatud peatükil «NSV Liidu ja Venemaa väeosad Eestis».

Strateegilised raketiväed

Balti liiduvabariikides, Valgevenes ja Venemaa lääneoblastites asunud strateegiliste raketivägede diviisid kuulusid 50. raketiarmee koosseisu. Eestis asusid 23. kaardiväe Lenini ordeniga Punalipulise Orjoli-Berliini raketidiviisi neli polku, neid teenindanud neli remondi- ja tehnikabaasi, sidesõlme raadiokeskus, õppeväeosa ja muid väeosi.

Raketidiviisi staap oli Läti poolel Valka linnas. Ilmselt paiknes seal ka mitu diviisi teenindanud üksust, näiteks sidesõlm, sõjaväeprokuratuur ja KGB eriosakond. Diviisile allusid või selle juures asusid mitmed üle Eesti paiknevad väeosad või asutused. Näiteks 304. kaardiväe raketipolgu (sõjaväeosa 14 372) staap, komandopunkt ja juhtkonnadivisjon asusid Rakveres.

Kaardiväe Punalipulise Orjoli-Berliini raketipolgu (sõjaväeosa 18 291) staap ühe divisjoniga asus Läänemaal Piirsalus, polgu teine divisjon aga Harjumaal Siimika külas. 305. kaardiväe Königsbergi Punalipulise Kutuzovi ordeniga raketipolgu (sõjaväeosa 33 847) staap paiknes Võrus. Divisjonid, kus hoiti R-12 rakette, olid aga Sännas ja Nursipalus.

Lisaks loetletutele allus raketidiviisile veel mitmeid väeosasid üle Eesti. Tõenäoliselt allus Valka diviisile ka Alūksne raketipolk, kuna see jäi teistest Läti NSV-s asunud strateegilistest raketiväeosadest kaugele.

Valgas Kungla tänaval asus kaardiväe raketipolgu (sõjaväeosa 23 459) staap. Polgul oli Valgamaal kolm divisjoni: Jõgeveste lähedal Soontaga/Rooni, Õru lähedal Uniküla/Kingu ja Vilaskis 3. divisjon. Rooni järve ääres asus raadiovastuvõtukeskus.

Vilaski metsa rajati aga Eesti ainus maa-alune laskekompleks nelja umbes kolmekümne meetri sügavuse raketišahtiga. Valgas tegutses kaardiväe remondi- ja tehnikabaasi staap, koostebrigaadid olid divisjonide juures.

Eestis-Lätis paiknenud 23. raketidiviis oli formeeritud 1960. aastal 11. kaardiväe Punalipulise Orjoli-Berliini pommituslennuväe diviisi baasil ja sai seeläbi endale selle diviisi autasud ning ajaloo. 1983. aastal kolis diviisi juhatus Valkast Krasnojarski kraisse Solnetšnõi sõjaväelinnakusse.

Õhukaitseväeosad Valgamaal

Valgamaal asus ka 1115. seniitraketipolk, endise nimega 898. kahe Punalipu ordeniga seniitraketipolk, mis kuulus 14. õhukaitsediviisi koosseisu. Õhukaitsediviisi juhtkond paiknes Tallinnas Juhkentali kasarmutes. 14. diviisi koosseisu kuulusid põhiväeosadena seniitraketi- ehk õhutõrjekaitsevägi, raadiotehnikavägi, hävituslennuvägi ja tagalaväeosad.

14. õhukaitsediviisi seniitraketivägede koosseisus oli kolm brigaadi juhtkondadega Keila-Joal, Rakveres ja Kuressaares ning ainsa polguna 1115. seniitraketipolk, mille juhtkond resideerus Valgas ja komandopunkt niinimetatud 7. kilomeetril ehk Valgast Tõrva poole sõites seitsme kilomeetri kaugusel paremat kätt metsa sees.

Polgul oli 4–10 seniitraketi- ja 1–2 tehnilist divisjoni Valga-, Viljandi-, Tartu- ja Pärnumaal ning Läti territooriumil Härgmäel. Valgamaal asusid polgu allüksused näiteks Sangastes.

Niinimetatud 7. kilomeetril Valga lähedal Metsniku bussipeatuse juures paiknes ka teine väeosa, mis tegeles 5. õhukaitsearmee komplekside S-75 ja S-200 seniitrakettide tuumalõhkepeadega.

Ilmselt allus see väeosa 5. õhukaitsearmeele üksnes igapäevastes garnisoniküsimustes, tegelikult aga NSV Liidu kaitseministeeriumi 12. peavalitsusele, mis vastutas tuumalaengute hoidmise, teenindamise ja valvamise eest kõigis liidu relvajõuliikides.