Vaade: Inimesed ongi ilusad ja head

Olin Valgamaalases tööl olnud umbes nädala, kui pidin minema Henrist lugu tegema. Mind valdas päris suur hirm. Kuidas kirjutada minust veidi nooremast mehest, kes ei saa enam kõndida? Ma ei kujutanud ette, kuidas reageerivad tema lähedased - ja kõige tähtsam - Henri ise. Kuidas üldse kirjutada lugu nii tundlikul teemal?

Olin üllatunud, kui Henriga kohtusin. Ta oli siiras ja positiivne. Jah, mõistagi oli tal väga raske, kuid ta ei kurtnud, vaid otsis võimalusi, kuidas taas kõndida. Selleks tuleb olla väga julge, et nõustuda rääkima meedias oma haigusest, lubada avaldada artiklit oma nime ja pildiga, olles seejärel absoluutselt kõigi kriitika meelevallas.

Heategijad ja abi vastuvõtjad peavad olema seega väga paksu nahaga. Seda seepärast, et alati, ilma eranditeta, on parastajaid. Neid, kes oskavad rääkida kõigist luukeredest su kapis - ka neist, mille olemasoluga sa ise kursiski pole -, on kursis iga sendiga sinu pangakontol ja loobivad niisama sõnu.

Henrile mõeldud heategevuskontserdi korraldasid tõrvakad ise. Alguses ei olnud nad nõus artiklis oma nime avaldama. «Henri on oluline, mitte meie,» ütles Maila Rajamets. «Tõesti, ärme räägi meist.»

Õnneks muutsid pikapeale nii tema kui ka idee autor Kristiina Luik meelt. Ma ei usu, et oma isikute varjamine oleks kuidagi kasuks tulnud. Tõrva on väike linn. Kes teab nende panust, see teab. Kes ei teadnud, sai teada, kes olid need heatahtlikud ja ettevõtlikud inimesed.

Minu meelest on kontserdi korraldajate juures tähtis, et nad ise ei ole Henri ega tema lähedastega mingil moel seotud. See näitab tahet teha head kellelegi, kes pole sinuga emotsionaalselt seotud. Lähed ja pakud abi põhimõtteliselt võõrale, riskides läbikukkumisega. Ometi tahad aidata.

Lisaks Rajametsale ja Luigele aitasid heategevusüritust organiseerida noored Pille Laiakask ja Madis Hindre. Kaasati korraldajate pereliikmeid, sponsoreid, oma osa andsid ka annetajad. Esinesid Bonzo, Freddy Tomingas ja Tõrva neidudekoor.

Bonzo ja Tomingas ütlesid, et heategevuskontsert oli erilisem ja ilusam kui teised nende esinemised, ning Henri oli seal kõige tähtsam. Tomingas pidas positiivseks tõrvakate tahet heategevusse panustada.

Südamlik üritus tõi kohale ligi 300 abipakkujat. Vaevalt oli publiku ja esinejate seas kedagi, kes kirikus viibides poleks mõelnud noormehele, kes püüab vaatamata ootamatult tabanud haigusele ja tagaselja rääkimisele jalule tõusta. Minu meelest on sama tublid tema lähedased, kes noormeest toetavad.

Naljaga pooleks öeldes on aitamine mõnes mõttes egoistlik, sest aitaja tunneb ka ise end parema inimesena. Samuti on abisaajal hea olla. Kuid nii võidavadki mõlemad pooled.

Hiljuti üllatas mind ühe tuttava lause, et jälle on jõuluaeg ning tuleb hakata kingitusi ostma. Kingitused on ju tavakujutluses asjad. Jõuluaega aga võiks seostada hoopis võimalusega olla koos kallite inimestega. Tüüpiline jutt iga aasta detsembris, aga nii ju ongi.

Olen kaks eelmist aastat jõuluõhtul tööl olnud. Mitte kunagi varem ei ole ma ilmselt väärtustanud jõuluõhtuid nii väga kui siis, sest tahtmatult mõtled neile, kes saavad sel õhtul olla koos kõige olulisemate inimestega oma elus.

Detsember ei pea olema aeg, kui tuleb meeleheitlikult päevad läbi mööda poode joosta ja muretseda, kas valitud kingitus on piisavalt kallis. Kingitused on kaotanud oma tähtsuse - eriti praegu, kui paljudes peredes ei ole näiteks lastevanematel tööd ja püütakse iga kuu ots otsaga kokku tulla.

Kibestumine pole samuti lahendus, sest kui majanduslikult on keeruline aeg, siis milleks veel omavahelisi suhteid teravaks ajada? Kui pole raha, on ka võlad kerged tekkima ning vaevab pidev stress, aga suhteid tasub hoida - muidu ei jää lõpuks enam midagi alles.

Pealegi, inimesed ongi ilusad ja head. Tõrvas on inimesi, kes tahavad aidata, ja on neid, kes julgevad abi vastu võtta. Selle üle tasub küll uhkust tunda. Samasuguseid on Valgamaal rohkem, aga me veel ei tea neist.