Suur sponsorite pidu ehk kuidas Valgas pea kahe tuhande euroseid madratseid müüdi

Eveliis Vaaks
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Flaier
Flaier Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Saksa keelt purssiv blond jõuline meesterahvas näitamas võikaid pilte ummistunud veresoontest, kõrval vanem eesti keelt kõnelev tõlgirollis naisterahvas, kümmekond pehmetel toolidel istujat kuulamas juttu imemadratsist...

Just selline pilt avanes eelmisel reedel Valga kultuuri- ja huvialakeskuses, kus Saksamaa ettevõtte esindajad olid tulnud müütama oma hingematvalt kallist, kuid nende endi sõnutsi hädavajalikku madratsit.

Huvilised, sealhulgas mina, olid üritusest teada saanud postkasti potsatanud A4 suuruste flaierite vahendusel, mis kuulutasid, et oleme kutsutud suurele sponsorite peole, kelle toel saavad meie kotid täidetud kingitustega. «Ärge mõelge kaua ja osalege meie toredal sponsorite peol,» seisis muuhulgas kutsel. Muidugi oli kirjas ka see, et üritus on mõeldud inimestele alates 45. eluaastast, kuid ajakirjanikuna see mind ei heidutanud.

Imeline madrats?

Lubatud toredat pidu aga sealt ruumist eest me ei leidnud: mind ja fotograafi tervitas hoopis kõige tavapärasem tooteesitluse promoüritus. Esitletav toode oli magnetitega imemadrats, mis pidavat aitama mitme tervisehäda vastu, millega eakad päevast päeva rinda pistavad.

Agressiivselt saksa keelt purssiva ning veelgi agressiivsemalt eesti keelde tõlkiva proua sõnul tulevat imemadrats siinmail varsti apteekidesse müüki hinnaga 1789 eurot. Kuid kohale tulnud kümmekonna inimese suureks rõõmuks oli vahval peol võimalik imeabiline endale soetada 498 euroga.

Ehk oli ettekande tegijate halva tuju põhjus see, et enamikul «peole» kutsutud külaliste toolidel haigutas tühjus, või ehk see, et õudusega aimati halvimat – Valgast head nahka ei saa ja imevidina soetajaid ruumis ei ole.

Kohaletulnutele lubatud kingituste kättejagamisel valitsenud õhkkond oli kaugel jõuluvanalikust lõbususest – kohati jäi mulje, et kingiks olnud noad ulatati kohaletulnutele suisa vihaga. Nendele, kes poole pealt «peoga» ühinesid, öeldi, et oleks pidanud alguses kohal olema ja et nüüd läheb aega enne, kui paarimees kinke juurde toob.

Eestlane on aga kannatlik ja tasuta kink on tasuta, seega said lõpuks kõik oma noosi kätte. Küll aga jäid selleta Saksa müügimehed, sest Valgas ühtegi imemadratsit maha müüa ei õnnestunud.

Pärast esitlust läksin eestlasest tõlgilt küsima luba intervjueerida firma esindajat. Vastuseks sain vaid kurje sõnu, kuidas kogu Valgas toimunu oli farss, kuidas Saksa härrasmehel pole kavatsustki minuga rääkida ja kuidas ta on äärmiselt tujust ära ja üleüldse on ennekuulmatu, et salvestan toote­esitlusel räägitut.

Küsimuse peale, miks flaieri peal firma ei maini, et tegelikult tahetakse linnarahvale tutvustada tõhusat madratsit, saan vastuse tõlgilt, et tema ei julge Saksa härralt enam midagi küsida, kuna viimane olla väga vihane. Küllap valmistas tuska ka see, et meie kontvõõrastena üritusel osaleda otsustasime. Olin ju minagi kutse küll saanud, kuid tõsi, 45aastaseks ja vanemaks mind veel mõned aastad pidada ei saa.

Tarbijakaitseamet firmast teadlik

Kadri Paul tarbijakaitseameti tarbijapoliitika ja avalike suhete osakonnast kinnitas Valgamaalasele, et ei saa kuidagi öelda, nagu esitluse korraldanud OÜ Vitalflex nende silmis mustas nimekirjas oleks. Tema sõnul on tarbijakaitseamet viimase kahe aasta jooksul saanud Viltalflexi kohta tarbijatelt üksikuid pöördumisi.

«Peamiselt on olnud probleem see, et tarbija ei saa tootest taganeda, kuna tegemist ei ole koduuksemüügiga, mille puhul kehtib 14päevane taganemisõigus,» rääkis Paul.

Internetist infot Vitalflexi kohta leida ei õnnestunud. Küll aga on olemas Saksa firma Vitaflex, mis tegeleb ortopeediliste madratsite müügiga. Valgat väisanud Saksa müügimeeste firma nimi erineb ühe tähe poolest. Kokkusattumus?

Pauli sõnul peaksid tarbijad enne esitlusele minemist arvestama, et firma eesmärk on müüa esitletavaid tooteid, mis üldjuhul on üsna kallid. «Seetõttu tasub enne üritusele minemist kaaluda, kas ollakse kindlameelsed vajadusel ei ütlema ja mitte ostma. Pakutavad kingitused ja soodustused ei tohiks olla esitlusele mineku põhjus.»

Ta manitses inimesi suhtuma skeptiliselt kõikidesse imettegevatesse toodetesse. «Enne ostmist tuleb olla veendunud, et toode on just see, mida vajatakse. Kindlasti tuleb küsida, kuidas on võimalik toode tagastada, kui peaks ilmnema defekt,» rääkis Paul.

Tarbijakaitseameti tarbijapoliitika ja avalike suhete osakonna juhataja Hanna Turetski-Toomik usub, et inimesed tavaliselt taoliste reklaamide puhul teavad, millega tegu.

«Üldjuhul kõik sellised sponsorite peod ja üritused, kus midagi pakutakse, ongi tegelikult müügiüritus, kus inimestele üritatakse midagi kallihinnalist ära müüa. Kõige kindlam taolistes olukordades on reklaampaber prügikasti visata ja mitte sellise asjaga kaasa minna,» rääkis ta.

Eksitav reklaam

Pärast reklaamplakati nägemist nentis Turetski-Toomik, et ürituse tegelik eesmärk ei tule flaierilt välja ning et sellisel juhul on mindud vastuollu reklaamiseadusega. «Samas on alust arvata, et tegemist võib olla siiski koduuksemüügiga, mis tähendab, et tarbijatel võib olla õigus lepingust taganemisel 14 päeva jooksul ka raha tagasi saada,» rääkis ta.

Kui tarbijakaitseameti esindajad väitsid, et taolisele üritusele minevad inimesed on tõenäoliselt teadlikud, millesse end segavad, siis Valgamaalasega vestelnud anonüümseks jääda soovivale vanaprouale, kes osales samuti sponsorite peol, tuli üllatusena, et lubatud «tore sponsorite pidu» osutus lihtlabaseks tooteesitluseks.

«Kutse pealt ma seda välja ei lugenud ja seega ei teadnud, mida see üritus täpsemalt endast kujutab, aga otsustasin ikkagi siit läbi tulla,» rääkis ta.

Kuigi lõpuks vanaproua madratsit ei soetanud, kaalus ta seda siiski. «Võib-olla oleksin tellinud kah, aga hakkasin mõtlema, et vanust on juba omajagu – ei tea, kas tasub ära, eks summa oli ka ikka natuke liiga kõrge. Ma ei oska öelda, kas usaldan toodet või ei, sest ega müügimeeste juttu kunagi päris täpselt tea,» rääkis ta.

Ka 75aastane Ene Kirssmaa ei soetanud toodet, kuigi tema sõnul tundus see usutav. «Võib-olla oleksin isegi tellinud, aga hakkasin mõtlema, et vanust on juba omajagu.»

Tühjade kätega kumbki vanaproua ürituselt aga lahkuma ei pidanud. Täpselt, nagu reklaamis lubati, «täideti» nende kotid kingitustega. Sedapuhku pidi «koti täitmisega» hakkama saama kingitusena jagatud nuga, kuid ehk on järgmine kord Valga linna külastavad Saksa härrasmehed heldekäelisemad ja valgalased saavad ka tegelikult oma kotid tasuta kingitusi täis. Samas ei tasuks unustada tõsiasja, et üldjuhul tasuta lõunaid ei eksisteeri.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles