Teisipäev tõi avalikkuse ette teate, et tänavusest riikliku programmi «Pühakodade säilitamine ja areng» (2003–2013) eelarvest saavad toetust kaks maakonna kirikut: Valga Jaani ja Laatre kirik.
Juhtkiri: Koos on kergem
Kui Jaani kirikut toetatakse programmi kaudu 12 000 euroga, siis Laatre oma 5000ga. Summad on küll väikesed, kuid abiks ikka, sest arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et viimased viis aastat pole Jaani kirikule programmist sentigi tulnud.
Samas tõi Laatre Püha Laurentsiuse koguduse endine juhatuse esimees Olev Tammela välja, et paraku vaid viie tuhandega kuigi palju ära ei tee ning pigem on nimetatud summa stardipaketiks.
Kirikuid peab hoidma ja säilitama, olgugi et aeg-ajalt tituleerivad erinevad uuringud eestlasi ühtedeks religioonikaugemateks inimesteks. Ometi on aga tore käia mõnes kaunis Eesti paigas olevas kirikus kas või kontserti kuulamas või omaaegset arhitektuuri imetlemas. Ja kuigi maakirikud on enamasti lihtsakoelisemad kui näiteks Eestis ainulaadne Valga Jaani kirik, on neil seintel siiski palju kõnelda.
Et need seinad saaksid kõnelda ka veel tulevastele põlvedele möödunud aegadest, tulebki just nimelt praegu pingutada, et aidata säilitada nii mõnigi pühakoda, mille seis päev-päevalt järjest hullemaks muutub.
Kui aga jutt läheb rahajagamisele, kerkib üles tuttav küsimusterägastik: keda ja mida eelistada, kellele anda rohkem, kellele üldse mitte anda?
Aeg-ajalt tundub, et pühad kojad ongi need, kes kõige raskemas seisus, sest kogudused, kellele need kuuluvad, on väikesed ega suuda ise vajalikke summasid kokku saada. Väljaspoolt pühakodade programmi raha taotlemisel tuleb aga läbida väga tihe konkurentsisõel.
Ehk võiks lisaks riiklikele toetusprogrammidele, kogudustele endile ja omavalitsustele kirikute seisukorra parandamisele õla alla panna ka kogukond. On ju kodanikuühiskond tänapäeva Eestis kujunemas tunnussõnaks ning koos on kergem muredele lahendusi leida.