Vaesuse vastu tuleb pidevalt võidelda

Rein Randver
, Riigikogu liige (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Randver
Rein Randver Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Esimese Eesti Vabariigi ajal oli kombeks öelda, et iga vald toitku oma vaesed. Ja seda püütigi teha – oma vaestemajade ehitamiseni välja.

Taasiseseisvunud Eesti aja algusest on mu kõige šokeerivam elamus, kui nägin üht noort meest endale prügikastist süüa otsimas. Aja jooksul olen sellisest nähtusest vähem ehmunud, sest tean, et taolist lahendust otsivaid inimesi ei ole üksikuid, vaid hulgem. Ka nüüd on loodud varjupaiku kodututele ja tegutsevad supiköögid. Kuid kas olukord ikka on normaalne?

Ei ole, sest üksikute prügikastiinimeste kõrval on tohutult inimesi ja peresid, kes ennast kuidagi teistmoodi vee peal hoiavad, aga keda siiski vaesteks võib nimetada. Vaesus on koguni nii suur, et Eestit ei peeta sobivaks riigiks, kus endale lapsi soetada ning kümned tuhanded ettevõtlikumad inimesed on endale elu-olu parendamiseks leidnud võimalused võõrsil.

Kui erakond korraldas mullu telgiturniiri, et teada saada, kuidas elatakse pealinnast kaugemal, lasime inimestel teha ettepanekuid valdkondades, mida nad tahaksid parandada. Ja üks sagedamini vastatud ettepanek oli: parandada vaeste elutingimusi.

Kuidas seda teha, kui riigi rahakott on kindla suurusega ja eraettevõtjad ning lihtsalt rikkamad inimesed ei ole harjunud abivajajatele kätt ulatama?

Riigi rahakotiga on nii, et iga järgmise aasta eelarvet tehes otsitakse raha kõige otstarbekamat jaotamise ja tulubaasi suurendamise võimalusi. Paraku on siiani ikka nii läinud, et valdkondi, kuhu on raha juurde vaja, on palju. Vaesuse leevendamiseks minevaid summasid ei jätku nii palju, et neist silmanähtavat kasu oleks.

Igati kiiduväärt on emade võimalus palgalisena kodus olla poolteist aastat, aga ikka on vaidlusi olnud selle üle, kui kõrge peaks lapse kasvatamise ajal saadav palk olema. Seaduses on ebavõrdsus kõige väiksema ja kõige suurema summa vahel. Kes muidu hästi elasid, saavad ka emapalka palju rohkem ja vähemalt see poolteist aastat neil muret ei ole.

Mis puutub lastetoetusse, siis seda ka tänavuseks pisut suurendati, aga vähem kui meie erakond oli nõudnud, ning selle saamise viis on igale vaesele alandav, sest sellega antaksegi ühiskonnale märku, et tegemist on vaesega. Juba lapsest peale on inimesed seega lahterdatud vaesteks ja mittevaesteks.

Edasi tuleb lasteaia- ja kooliaeg. Riik ei ole leidnud vajalikus suurusjärgus toetussummasid lasteaia- ja koolitoiduks. On omavalitsusi, kes ise juurde lisavad ja seal ei tule lastevanematel rahakotti suuresti tühjendada. Kuid kust need omavalitsusedki lõpmatult raha saavad?

Häbi on lugeda, kui kiidetakse, et näe kui hea, et spordikoolid ära kaotati ja nende asemel lapsed mitmesugustes spordiklubides treenida saavad. Igatahes paljud rahapuudusel ei saa ja peavad piirduma kooli kehalise kasvatuse tundidega. Nendes on vist ka midagi vajaka, sest millest see tuleb, et järjest suurem protsent noormehi ei saa hakkama kohustuslikus ajateenistuses.

Tasuta kõrghariduse tibud on veel kokku lugemata. Kas ja kui palju see ikkagi vaestele jõukohane on, kui arvestada kulusid eluasemele, toidule, sõitudele ja õppetarvetele? Kunagi kaotab Eesti võib-olla ka selle maine, et meie kõrgharidus on mujal tunnustatud kui heal tasemel olev.

Vahepeal on tööiga ja kui jõuad vajaliku arvu aastaid Soomes või mujal töötada, oled ka pensionärina inimene. Praegune Eesti keskmine pension on aga niisugune, et nälga ei sure, aga elu ei ole ka miskit väärt.

Kui on veel asju, millest riigijuhid ei tea, et need halvasti on, tuleks meelde tuletada meie telgituuril tehtud ettepanekut: tehtagu rohkem koostööd rahvaga. SDE on oma ettepanekud teinud, kuid opositsioonis olijana pole neid kuulda võetud. Rahvas tegelikult kuulab meid, sest erakonna toetus on viimasel ajal oluliselt tõusnud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles