Ühteviisi kirgas, hele jõuluöö on kõikidele

, EELK Sangaste ja Laatre koguduste õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ivo Pill
Ivo Pill Foto: Arhiiv/Valgamaalane

«Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale! Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Jeesus Kristus.»

Luuka evangeelium 2 : 11

Ühteviisi kirgas, hele jõuluöö on kõikidele – need Leelo Tungla jõululuuletuse read on mulle ja ilmselt paljudele teistelegi olnud armsad ja tasased saatjad advendiajast pühasse jõuluõhtusse ja jõuludesse endisse.

«Jõulud tulevad – nii hüüab armas lahke lapsesuu –, taevataat toob täna mulle kalli, kena jõulupuu. Jõulud tulevad – nii hüüab elust väsind vanamees –, need mu ainsad armsad tunnid, rahupalmid elu sees!» Nõnda on ärkamisaja laulik ja kirjamees Ado Reinwald andnud edasi enam kui sajanditagust jõuluootust ja ei midagi uut päikese all – öö on sama, sõnum sama.

Minagi olen selles ootuses elanud ja kasvanud: lapsesuisest rõõmustajast nüüd juba pea selleks, kellele päevamurede ja valude-tõbede keskel jõulupühad on ainsad armsad tunnid ja rahupalmid mässava elumere rüpes rohetaval palmisaarel. Küllap oled sinagi seda tundnud, aga ei pea seda välja ütlema ... Vaikimine räägib mõnikord hoopiski enam kui rohked sõnad. Jõuluöises vaikuses iseäranis.

Muide, see minu jõulumõtisklus ning pöördumine, kallis lugeja, Sinu poole ei tohtinuks tegelikult ilmavalgust näha ega Sinu ette jõudagi. Sest sellele on määratud ilmuda meie väikese maakonna lehekeses päev pärast maailmalõppu. Otsekui Jim Carrey koguperekomöödia kangelane Grinch pidanuks meilt jõulud varastama ja talvisel pööripäeval Anno Domini 2012 maailmamunale hoopiski otsa tegema.

Aga ennäe imet – e pur si muove! Ta pöörleb ometigi! Ikka ja veel kannab ta meid kõigi meie pattude ja voorustega oma vanal turjal. Või kui meile Galilei surematust tsitaadist ei piisa, rõõmustagem prohvet Jeremiaga: on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud, need on igal hommikul uued.

Narride ja ahviprohvetite suu on nüüd hetkeks küll lukus, aga eks ole inimliku narruse ookean mõõtmatu. Küllap kuskil juba keegi paberit krabistab ja rehkendust teeb, millal uut maailmakärakat oodata on.

Eks tulnud mitmelgi korral kallil advendiajal rahustada neid, kelle meeled kõige haavatavamad ja tundeilm riivatavam – ikka meie lapsi, neid, kes mulle koolitares õpetada-kantseldada usaldatud. «Õpetaja, kas maailmalõpp tuleb? Kas teie usute maailmalõppu?»

Teaduslik loeng ei veena väikest hirmunud inimest, kes mõtleb: kas siis sel aasta jõulud ei tulegi, kas kõigega, sealhulgas ka minuga saab olema lõpp?

Ei rahusta väikest olevust seegi, kui soovitaksin pöörduda kolleegide, reaalainete õpetajate poole. Nemad – füüsikud, matemaatikud ja astronoomid – nagu rohkem kursis nende ilmaruumi asjadega. Mina ajaloolasena rohkem ajas tagasivaataja ja kes see teoloogi tänapäeval ikka enam usub ...

Tuleb aga välja, et kui asjad väikese arutleja meeltes tõsiseks pööravad, leiab tihti abi just sellest valdkonnast, mis muidu pea et ajaloo hõlma vajumas ja kus paavstid-mungad-preestrid, ristikogudus, Muhamedi jüngrid ja Buddha tarkus kõik suure surimuri moodustavad.

Hea siis, kui keegi suudab või vaevub üritada kaoses korda tekitada ja hingest hirmu hajutada. Nõnda naersimegi Nibiru-asteroidi üle, kes lihtsameelsete arvates ennast Kuu taga peidab ja hetke saabudes sealt Maad nagu kuri koer kirjakandjat lõrinal ründab. Või siis maiade üle, kellele ratta leiutamine üle jõu käis, aga vaat kus krantsid – maailmalõpu panid päevapealt paika!

Jeesuse Kristuse sündimise eelset aega võis pidada samuti pimeduse ja ootuse ajaks. Ehkki pealtnäha oli kõik hästi: Rooma maailmariik kosus ja kasvas, Vahemerel ja kogu Imperium Romanuse piires võis kartmatult rännata ja asju ajada nagu praegu Euroopa Liidu piires ning Rooma rahvas ja senat tagasid kõigile suhtelise heaolu.

Ometi ei võtnud vähegi haridust saanud inimesed vanu jumalaid ammuilma tõsiselt ja maad oli võtnud hellenistlik kultimulti oma relativismi ja kahtlasevõitu moraaliga – nagu praegugi. Õhk oli paks kellegi-millegi ootusest. Ja oodatu sündiski ilmale Juudamaa kolkalinnakese armetus ulualuses, ülistatuna inglitest ning kuulutatuna karjastele väljal.

Ja pärast Tema sündimist ei olnud miski enam päris endine. Tema peletas pimeduse, võitis rumaluse ja piiratuse ning andis meelevalla neile, kes Temasse uskusid ja Teda vastu võtsid, saada Jumala lasteks. Pange tähele: ei mitte sulasteks ega sõltlasteks, vaid lasteks. Aga lapse päralt on ju Isa pärandus. Mõelgem sellele.

Kes kisuks meiegi südamest rumaluse, alanduse ja lootusetuse juured? Viiskümmend aastat kommunistlikku ateismi ei suutnud meid murda. Kas suudavad seda kakskümmend aastat ilmalikku tarbimisühiskonda? Suudavad seda «jõulustress ja depressioon», mis ei lase meil paljudel enam tunda rõõmu pühadest endist, vaid nõuavad rottide võidujooksus liidrikohal püsimist?

Vastus on meie eneste käes. Nagu meie «jõulumasenduski» on vaid meie eneste seinale maalitud kuradikene, mis kinni meie oma kõrvade vahel.

New Orleansist pärit räppar Bryan (Birdman) Williamsi sõnad on: «You can take the nigga out the ghetto, but you can`t take the ghetto out of me!» Võid küll neegri getost välja tuua, aga ei suuda getot rebida välja minust! Paneb mõtlema ...

Jeesus on tulnud, et inimest patu, surma ja põrgu kuristikust päästa ja Ta on seda ka teinud. Kas me ise suudame põrgu endast välja rebida? Loobuda illusoorsest ja ülearusest ning pühitseda koos lastega rõõmsaid jõulupühi?

Kallite kinkide tegemist võib ju takistada rahapuudus, kaugete lähedaste külastamist ajapuudus. Kuuseoksakese tuppatoomist ning lihtsa jõulutunde loomist segab aga paraku vaid soovimatus ning tahtmatus, isekus ja hoolimatus. Ghetto inside of me ja põrgu sinus eneses.

Kuula jõulukellade kaja ning lase oma vaim vabaks! Ära mine mööda. Sest:

Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja!

Teile on sündinud!

Teile!

Öö on sama, sõnum sama –

kõiki tuldi lunastama.

Tahaks öelda:

kõiki neid.

Tegelikult tead:

ka meid.

Õnnistatud jõulupühi!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles