Sinine kütus jääb põllumehele alles

Sigrid Koorep
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Helir-Valdor Seeder
Helir-Valdor Seeder Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Erimärgistatud kütus on tavalisest odavam, kuid seda tohib kasutada vaid põllumajandustöödel. Sestap on arutuse all olnud kütuse värvimise lõpetamine ja niisugusele kütusele limiitide kehtestamine.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on saatnud rahandusministeeriumile ettepaneku muuta sinise kütuse kasutamise korda.

Helir-Valdor Seeder, kas põllumees peab sel talvel ikka kõrgema aktsiisiga kütust ostma, kui ta teedelt lund tahab lükata?

«Ilmselt jah. Oleneb muidugi sellest, kas ja kui kiiresti ollakse rahandusministeeriumis valmis seadusemuudatust ette valmistama.»

Milles teie ettepanek seisnes?

«Ettepanek seisnes selles, et ilmastikuoludest tingitud eriolukordades võiks kasutada põllumajandustehnikat, milles on sees erimärgistatud kütus. See, mis on eriolukord, tuleks seaduses lahti kirjutada.

Niisugusel juhul saaks kohapealse tehnika abil operatiivselt lumest lahti lükata külavaheteid või kõrvaldada teedelt tormi tõttu langenud puid. Nii tagame kiire juurdepääsu hooldekodule, koolile, lasteaiale ning linna- või vallavalitsusele, samuti vaba liikumise operatiivautodele.

Samas ei tohiks odava kütuse kasutamine muudel töödel muutuda reegliks, sest siis tekiks ebavõrdne konkurents teehooldefirmadega, kellel ei ole odava kütuse kasutamise õigust.»

Arutletakse ka selle üle, kas kütuse värvimise asemel ei peaks hoopis uuesti üle vaatama limiitide kehtestamist. Millest see küsimus üles kerkis?

«Aastaid tagasi kehtis lühikest aega kord, et erimärgistatud sooduskütust ei olnud ja põllumeestele maksti riigieelarvest kompensatsiooni, mis tähendas, et nad ostsid tavahinnaga kütust ja hiljem riik osaliselt hüvitas selle.

Nüüd tõstatus taas küsimus, kuidas oleks võimalik erimärgistatud kütusega põllumajandustehnikat avalikes huvides kasutada. Kütuse väljavahetamine on ju mahukas töö ja seda pole mõistlik ega praktiline teha. Nii arutatigi võimalust minna uuesti üle limiitide ja kompenseerimise süsteemile.»

Milliste tööde puhul tohib erimärgistusega kütust kasutada?

«Seda võib kasutada ainult põllumajandustöödel laudas ja põllul ning teatud transporditöödel, näiteks sõnniku-, seemne- ja viljaveol.

Tänapäeval on tootjatel suured valdused ja neil on lubatud sõita ühe tootmisüksuse juurest teise juurde. Siit tekibki tõlgendamise küsimus, sest põllumajanduslikku tööd tehes võid sa sõita maanteel sinise kütusega. Seal võib jälle toll kinni pidada ja uurida, kas sa lähed ikka oma tootmisobjekti juurde, ning kontrollida, kus see asub. Keelatud on niisama maanteel sõita ja teha transporditöid, mis ei ole otseselt põllumajandustööd.»

Nii et erimärgistatud kütus jääb põllumeestele alles.

«Erimärgistatud, odavam kütus jääb põllumeestele alles ka järgmisel aastal ja praegu ei ole ette näha, millal see kord muutub.»

Mis olid kompenseerimise ja limiitide süsteemi eelised?

«Tavakütuse kasutamisel on kolm lihtsalt plussi. Esiteks ei pea kütust värvima ja selle võrra on tööd vähem. Teiseks ei pea põllumehi jälitama, et teada saada, kas nad kasutavad sinist kütust lubatud eesmärgil. Kolmandaks saab põllumees ühe ja sama kütusega teha kõike: metsa-, transpordi- ja põllutöid ning ka lund lükata.»

Miks siis ikkagi eelistada värvitud kütuse kasutamist?

«Limiitide süsteemi puhul on palju rohkem probleeme. Kui hakkame põllumeestele riigieelarvest kompensatsiooni maksma, lisandub kõigepealt bürokraatiat. Peame igal aastal eelarvesse kavandama summa sõltuvalt sellest, kui palju põllumajanduses kütust kasutatakse, aga seda on keeruline prognoosida.

Teiseks: põllumeestele raha tagantjärele kompenseerimine eeldab sellekohast aruandlust ja hulgaliselt rahaülekandeid. Lisaks peab põllumees algul kallist kütust ostma.

Kolmandaks on meil rahandusministeeriumiga erinev arusaam, kui palju kütust põllumajanduses kasutatakse. Neljandaks ei kujuta tänapäeval ette, et kompenseerimise kord oleks kirjas paberil.

Soovime elektroonilist kaardisüsteemi, mis tähendab nii põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametile kui maksu- ja tolliametile uut tarkvara, mis omavahel ühilduksid. Tegevus peab olema vastastikku jälgitav, sest esimesena nimetatul on põllumeeste andmebaas ja teine tegeleb kütuseaktsiisiga.

Samasse süsteemi peaksid kuuluma ka kõik eratanklad. Kujutame ette, et põllumehed peaksid saama tavakütust lähimast tanklast. Neil oleks elektrooniline kaart, millel on tootmismahust sõltuv limiit ning kui limiit on läbi, siis kaardiga enam kütust kätte ei saa. Tuleb vältida olukorda, et ühes tanklas saab kaardi limiit läbi, aga teisest võib sama kaardiga kütust edasi võtta.

Järgmiseks tuleks välja töötada õiglased limiidid. Osa tootjaid tegeleb ju ainult taimekasvatusega, teistel on nii taimed kui loomad ja mõnel üksnes loomad. Nii et vaid hektaripõhiselt limiite kehtestada ei saa.

Päris õiglasi limiite polegi teoreetiliselt võimalik kehtestada. Aastas korra niites on kütusekulu väike, teravilja kasvatades suurem ning köögivilja kasvatades veelgi suurem. Lisaks oleneb kütusekulu mullastikust ning põllu suurusest ja asukohast. Kagu-Eesti väikestel künklikel põllulappidel kulub hoopis rohkem kütust kui Kesk-Eesti tasasel maal.

Järgmine takistus on Euroopa Komisjon, kes ei luba kompenseerimist siduda konkreetse kultuuri kasvatamisega. Komisjon on nõus ainult keskmise kululimiidi kehtestamisega hektari kohta kõikidele põllumajandustootjatele. Ta ei luba kehtestada toetusi sõltuvalt sellest, mida sa toodad. See oleks vastuolus ühise põllumajanduspoliitika põhimõttega.

Toetused seoti kunagi tootmisest lahti sellepärast, et põllumees ei toodaks mitte toetuste saamiseks, vaid turu vajadusest lähtudes.

Nii sai selgeks, et juriidiliselt ei olegi võimalik kompenseerimise süsteemi kasutada, ning leidsime, et mõistlik on praegust süsteemi parandada.»

Kuidas siis saaks senist süsteemi paremaks muuta?

«Esiteks tuleb fikseerida, mis on erakorraline olukord, mille puhul tohiks töid teha erimärgistatud kütusega.

Teiseks on tarvis anda tootjatele võimalus teha värvitud kütusega peale põllumajandustöö ka muid, näiteks metsatöid. Sellisel juhul maksaks põllumees arvuti või telefoni teel kinni soodusaktsiisi ja tavaaktsiisi vahe. Maksu- ja tolliametile läheks teade, et sel kuupäeval sel ajal teeb ta neid töid ja on maksnud ära täisaktsiisi. Nii ei pea hakkama kütust vahetama ja mootorit läbi pesema. Soomes säärane süsteem toimib ja on end õigustanud.

Kolmandaks võiks rahandusminister teha Brüsselis rahandusministrite nõukogus ettepaneku, et erimärgistatud kütuse aktsiisi soodustus oleks põllumeestele üle Euroopa ühesugune. Praegu on see väga erinev. Mõnel pool, näiteks Taanis, pole mingit soodustust. Eestis on sooduskütuse aktsiis 110 eurot 1000 liitri kohta. Tavaline kütuseaktsiis on meil 392 eurot 1000 liitri kohta.

Nii on Euroopa riikide põllumehed erisuguses olukorras, samal ajal kui näiteks kalanduses on merel kütus aktsiisivaba kogu Euroopa Liidus.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles